Ema, ma sõidan end surnuks!

Kui Jevgeni Ossinovski eelmise aasta sügisel alkoholi kättesaadavuse piiramise ja reklaamipiirangu arutellu tõstis, mängisid alkoholitootjad – ja mängivad siiani – kannatajaid, kellele riik liiga teeb. Siis pakkusid töösturid välja, et inimesed võiks reklaamidest välja jätta. Ometi ei tundu olevat soovi seda vabatahtlikult teha.

Ääretult häiriv

Surfasin internetis ja näkku hüppas A. Le Coqi reklaam uisutava härrasmehega, kel õlleklaas käes ja juures kiri “Saa kuulsaks õluuisutajaks!”(keeleliselt õige oleks: õlleuisutajaks - toim). Ääretult häiris. Mõtlesin, mida selle reklaamiga öelda tahetakse. Üritatakse järele teha “Tujurikkuja” purjusujumise sketši? Kas A.Le Coq avab Tondiraba jäähallis või Lõunakeskuse uisuväljaku kõrval õlleleti? Kas kuulus iluuisutaja Katarina Witt sooritas perfektse Axeli õllevines?

Mõistmata reklaami sõnumit, läksin magama. Hommikul avasin ühe väljaande digilehe. Enne lugu sellest, kuidas ettevõtjad panustavad kontoris terviseradadesse, figureeris sama reklaam. Ainult kiri oli vahetunud: “Ema, ma uisutan!” Vaadates tänast Eestit, peaks reklaam hoopis ütlema: “Ema, ma peksan kellegi surnuks!” või “Ema, ma sõidan end surnuks!”

Vaatamata alkoholitootjate vastutustundetusele ei lasu kogu süü neil. Suurt rolli mängivad ka reklaamibürood, kes selliseid reklaame loovad.

Reklaamivaldkonnas tundub puuduvat eneseregulatsioon. Ükski reklaamibüroo ei võta teise maitsetut ja ebasobivat reklaami kritiseerida ja ei loobu tootja tellimusest, mis toob sisse kena summa. Kas panite tähele, mitu alkoholireklaami võitis Kuldmuna ja mitu oli nomineeritud? Lugege kokku. Nende arv oli liiga suur. 

Näiliselt on võtnud kriitikat kõige enam kuulda Saku Õlletehas, kelle uus Saku Originali reklaam üritab näidata, et tootel pole vaja end siduda spordifännide, lõbusa baariseltskonna ega mehi hullutavate atraktiivsete naistega, kuid ometi näeb reklaamis vappuvat suurt rinnapartiid ja siledat säärt. Areng seegi, kuid šovinistliku alkoreklaami vastu võidelda ikka rindu näidates ei tundu efektiivne.

Kui eneseregulatsioon ei toimi, peab sekkuma riik

Tööstur saab kõik ajada reklaamibüroo süüks, nagu sügisel tegi Liviko: väidetavalt oli agentuur valesti aru saanud, et Janek Kalvi soovib viina noorematele atraktiivseks teha. Kuid kes maksab, see tellib ka muusika. Need, kes Eestis selles kontekstis muusikat teevad, ei ole lollid, et tellija soove mitte mõista.

Nii alkoholitootja kui ka reklaamitegija eesmärk on teenida võimalikult suurt kasumit. Ent suurt kasumit aetakse taga eetilisi piire ületades ja ühiskonna vajadustele mõtlemata.

Ma olen alkoholitootjatega nõus: riik ei peaks alkoholireklaami piirama. Alkoholitööstur peaks ise mõistma, mis on õige, mis on vale. Aga kui eneseregulatsioon ei toimi või puudub üldse, tuleb riigil rahva tervise nimel sekkuda.