Ukraina jätkuv teelahe

Ida-Ukraina osas käib küll sisisedes edasi „Minski jätkuprotsess“ ja Venemaa on oma esindaja staatust isegi tõstnud, nimetades selleks Vladimir Putini lähikondse, Duuma endise spiikri (kelle kuulsat fraasi „parlament pole diskussioonideks“ mäletatakse siiani) ja praeguse VF Julgeolekunõukogu liikme Boriss Grõzlovi. Kuid ilmselgelt on Venemaa eesmärgiks fikseerida kvasiriiklus Donbassi ja Luganski oblastite separatistide käes olevates osades ja selle kaudu Ukraina föderaliseerimine viisil, mis välistaks tema edasise läände nihkumise ning tagaks Ukraina oma mõjusfääris olevaks puhverriigiks taandumise.

Kelle käes on need territooriumid Ida-Ukrainas tegelikult, on veel küsimus. Üha koguneb tõendeid selle kohta, et tegelikult kontrollivad nii võitlusüksusi kui ka sisejulgeoleku struktuure seal Venemaalt komandeeritud kõrged sõjaväelased ja julgeolekuohvitserid ning kogu majandust juhib tegelikult varivalitsus ehk kitsas grupp otse Venemaa Föderaalsele Julgeolekuteenistusele allutatud majandusametnikke-spetsialiste. Kõik nn ideelised ja muidu mittealluvad komandörid ja poliitikud on langenud jõulise „zachistka“ ehk nn puhastuse ohvriks või ise vabatahtlikult mujale lahkunud, sealhulgas ka Süüriasse Bashar Assadi poolel sõdima. Lisaks aeg-ajalt ägenevad lahingud üksikutes rindelõikudes, kus lausa naaberriigi spetsnazi üksuste või spetsialistidest komandöride juhtimisel üritatakse endale sobivat rindejoone õgvendamist lahingutega ellu viia. Viimaseks näiteks äsjased raskerelvastuse toel (muuseas, keelatud Minski lepetega) toimunud aktiivsed rünnakud ukrainlaste positsioonidele Avdejevka tööstuslinna piirkonnas. 

Poliitiliselt samal ajal üritatakse juurutada mingit nn valimiste vormelit Ida-Ukrainas, sest seda on lääneriigid nõudnud eeltingimusena Venemaale kehtestatud sanktsioonide leevendamise või isegi mahavõtmise eest. Minskis lepitu järgi peaks vabade (?!) valimistega koos minema Ukrainale tagasi ka kontroll Ida-Ukraina ja Venemaa piiri üle. Seda aga on juba avalikult välistanud lisaks kohalikele separatistide juhtidele ka Venemaa esindajad. Lisaks on sisuliselt väheusutav isegi Ukraina-meelsete parteide ja kandidaatide osalemise võimalikkus praeguse seisuga suveks mõelduid valimistel üldse, mida venemeelsed samuti vastustavad jõuliselt. Seega patiseis.

Komistuskivid Euroopasse liikumisel    

Ukrainas toimunu üheks suureks motivaatoriks on olnud Euroopasse tagasiminek. Idee, mis meilegi pole päris võõras olnud 1990ndate alguses. Kuid sellel niigi keerulisel ja palju jõupingutusi nõudval teel on üha enam hakanud ette tulema takistusi. Seda sugugi mitte sõja kontekstis. Hoopis sisemistel põhjustel. Eelkõige grupihuvide jätkuva valitsemise tõttu nii riigi toimimise kui ka majandusprotsesside puhul. Ning kui Hollandi äsjase referendumi tulemuses nähakse Ukrainas hollandlaste ja laiemalt eurooplaste enda süüd, siis paljutki sellest, mis n-ö aitas kaasa negatiivsele tulemusele nii Hollandi referendumil kui ka teatud pettumusele Euroopa ja laiemalt Lääne poliitikute poolses suhtumises, märgatakse Kiievis vähem. Aga kõik need asjad, millest tuleb allpool juttu, on andnud negatiivseid signaale väljapoole ja on tugevasti kahjustamas ka ukrainlaste endi sisemist motivatsiooni reformida.

Alustagem sellesama Hollandi referendumiga. Selle staatus on nõuandev ja ei too automaatselt kaasa Ukraina Euroopa Liiduga assotsieerumise leppe tühistumist. Seda enam, et lepingust on juba ajutiselt jõustatud ja sellisena ratifitseerimisprotseduuridest sõltumatu majanduskoostööd puudutav osa. Kuid selle asemel, et end sellega lohutada, võiks Kiiev muretseda selle pärast, millise signaali see referendum saadab niigi kriisis vaevlevale Euroopale ja kuidas see võib mõjutada tulevikus suhteid Euroopa Liiduga ja selle liikmesriikidega.

Teiseks momendiks on seesama suhteline majanduse olukorra paranemine, mis on praktiliselt säilitanud majanduslike huvigruppide aktiivsust haarata oma kätte taas ka ametlikult juhthoovad majandusotsuste tegemisel ja selle kaudu oma majanduslike huvide rahuldamise tagamisel. Reforme teinud valitsusliikmed on järjest erru läinud. Meilgi palju vastukaja leidnud ja Eestiga seotud Aivaras Abromaviciusele ja tema tiimile (ning IT-revolutsiooni üritanud Jaanika Merilole) lisaks on seda palju vaiksemalt teinud veel mitu reformimeelset valitsusliiget ja võtmeametnikku. Vaid ameerika-ukrainlannast rahandusminister Natalie Jaresko on seisnud nagu kalju ja isegi kandideeris uueks peaministriks ning jätkab oma häid tulemusi näidanud tööd kõigele vaatamata. Nende taandumiste ja kogu surve tagant on märgata president Petro Porošenko lähikondsete ja eriti tema valimisbloki halli kardinali Igor Kononenko kõrvad. Ilmselt on mõned võtmeisikud otsustanud konsolideerida kontrolli valitsuse majandusotsuste üle ja teevad seda viisil, mis on üpris nähtav ja jõuline. Sama kehtib ilmselt ka õiguskaitseorganite puhul, kuid selle juurde tulen veel allpool. Teiseks põhjuseks, muidugi, on nüüdseks endise peaministri Arseni Jatsenjuki Rahvarinde poliitiline loojang, kus toetusprotsendid langesid alla 5%, millest tuleneb selle poliitilise jõu ja tema liidri üldine nõrkus. Porošenko Blokk esitas oma peaministri kandidaadiks oma mehe, senise Ülemraada spiikri Volodõmõr Groismani, kelle Ukraina parlament kinnitas ka uueks valitsusjuhiks.

Korruptsiooni vähkkasvaja ei kao