Maksudoping tuleb ilmsiks

Soov põgeneda puhkusele kuhugi, kuhu mobiiltelefoni levi ei ulatu (kuigi see on üha raskem), on sarnane sooviga vältida võimalust, et kes iganes saab soovi korra meie järel nuhkida ning leida meie varad ja kohustused vähem kui kolmeminutilise netisurfi tulemusena.

Tekkinud rahvusvahelist lekkeskandaali analüüsides on esimene küsimus: miks inimesed off-shore-firmade teenuseid üldse kasutada tahavad, kas neil on ausad või ebaausad motiivid? Kas neil on selleks põhjendatud vajadus? Silmakirjalik oleks väita, et selleks ei ole ühtegi mõistlikku põhjust. Mõnikord on.

Ka Euroopas on sobivaid alternatiive

Kindlasti on üks peamine motiiv omandit mingil (sageli isiklikul) põhjusel salajas hoida või teravamalt öeldes varjata. Kurikaelte jaoks on see oluline maksude vältimiseks, ebaausate poliitikute jaoks ka altkäemaksude võtmiseks, tulude peitmiseks. Samuti on neid, kes soovivad midagi varjata koostööpartnerite, kaasaktsionäride või abikaasa ja lähedaste eest.

Elu keerdkäigud teevad paljusid ettevaatlikuks – isegi siis, kui seda tegelikult kogu elu jooksul vaja ei lähe.

Maksunõustajana ma off-shore-piirkondi ei soovita ja paraku pole need ka maksupõhjustel vajalikud. Juhul, kui Eesti jurisdiktsioon mingil põhjusel ei sobi, on Euroopas mitmed riike, mille õigusruum on usaldusväärne ja kohane – näiteks Holland, Malta, Küpros, Luksemburg või miks mitte ka Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Piltlikult öeldes on tegemist “valgete riikidega”, kus vara omamisel, saamisel või haldamisel on Eestiga võrreldes mingeid eeliseid. E-residentide jaoks on samasugune “valge riik” aga hoopiski Eesti. Vajadused on lihtsalt erinevad.

Luksemburg on fondide asukohamaana populaarne eelkõige seetõttu, et seal on hea – selge ja tugev – juriidiline finantsregulatsioon ning usaldusväärsus asukohariigina (mis küll Euroopa Liidu riigiabi uurimiste valguses on mõnevõrra kõikuma löönud). Kui püüda Londonis fondiosakuid müüa, siis on seal Luksemburgis registreeritud fondi märkimisväärselt lihtsam müüa kui Eesti oma. Soome, Rootsi, Läti ja Leedu ning veel kümned Euroopa riigid pakuvad seda, mis pole Eestis siiani võimalik: tütarühingu osaluse maksuvaba müük.

Kindlasti ei ole vähetähtis küsimus ka kulud: kui tahad teha äri teise riigi struktuuri kaudu ja asutada sinna “juriidilise keha”, kaasnevad sellega kulud advokaadile, nõustajatele jne. Ainult mõnekümneprotsendise maksuvõidu saamiseks ei pruugi see ära tasuda, eriti kui Eestis saab seda äriühingu tulumaksukohustust edasi lükata; aga eks soovid ja vajadused on erinevad.