Raha on lukus

Kui finantskriisi järel oli Eesti majandus kreenis ja laenude tagastamist võis pidada mõistlikuks, on viimaste aastate areng jahmatav. Ettevõtja ja pankurina on mul raske uskuda, et Eesti ettevõtjatel puuduvad finantseerimiskõlbulikud ideed. Ei kõla loogiliselt, et Eesti-sugune arenev majandus finantseerib teisi Euroopa majandusi. Ja seda nullintressi keskkonnas.

Probleem pole ettevõtjate ideedes, vaid majanduse finantseerimise struktuuris. Vaadates Eesti rahvusvahelist investeerimispositsiooni, siis on välismaised investorid teinud Eestisse otseinvesteeringuid pigem strateegilisi ettevõtteid ostes. Me oleme aga paigutanud raha võlakirjadesse ja portfellinvesteeringutesse mujal maailmas. Seetõttu on eestlaste investeerimispositsioon negatiivse tootlusega – paigutades oma raha võlakirjadesse ja fondidesse, oleme me müünud aktsiaid. Kui 1990ndatel olid strateegilised investorid Eestile vajalikud kapitali ja oskusteabe tõttu, siis praegu rahvusvahelised suurettevõtted enam Eestisse juurde ei investeeri ja seega majanduse arengut Lääne-Euroopaga võrdsele tasemele ei vea.

Teine murekoht seisneb finantseerimise struktuuri jäikuses. Kuigi mullu esmakordselt pärast kriisi laenumaht kasvas, ei luba emapankade seatud piirangud Eesti pankadel üle 120% hoiustest siia laenata. Teine piirang on Eesti riigil, kes tänu Maastrichti kriteeriumitele ja Euroopa Komisjoni järelevalvele ei saa kuigi vabalt oma finantse juhtida. Kui raha võiks tegelikult vabalt Euroopast Eestisse liikuda, siis sellel on mitu administratiivset piirangut.

Siiski ütles Swedbank Balti juht Priit Perens sarnaselt Skandinaavia kolleegidele, et probleem pole pankades, vaid finantseeritavaid projekte on vähe. Kuigi suurpankadel oleks ruumi paindlikkust suurendada, saan pankurite konservatiivsest positsioonist aru. Ettevõtete finantseerimiseks oleks rohkem omakapitali vaja.

Omakapitali tähtsus

Kui vaadata arenenud riike, siis suur osa ettevõtlusest finantseeritakse seal kapitaliturgude kaudu. Pikaajalised pensionisüsteemid ja kogutud jõukus on loonud kapitali, mis otsib tootlust ja mida juhitakse professionaalselt. Nii on ettevõtjatele kättesaadav nn riskantsem raha, mida omakapitali kaasata. Omakapitali olemasolu võimaldab aga pankadel rohkem laenu anda. Lisaks on portfelliinvesteeringud ettevõtjale alati huvitavamad, sest jätavad kontrolli juhtimises ja ettevõtte arengus nende kätte. Lihtsustatult kehtib sama ka majanduses tervikuna – mida avaram on Eesti ettevõtja arenguperspektiiv, seda enam luuakse siia tasuvaid töökohti ja seda tõenäolisemalt taasinvesteeritakse kasum Eestis.

Hiljutine Starmani tehing näitab, et rahvusvahelised finantsinvestorid on huvitatud arenevatest Eesti ettevõtetest. Kahjuks selliseid tehinguid napib ja teine peamine kapitali kaasamise koht, Tallinna börs, on jätkuvalt varjusurmas. Ka Eesti elanikkonnal pole jäänud muud üle kui oma sääste hoiukontodele kuhjata.

Raha on palju. Raha on odav. Pankade ja riigi bilansid on tugevad, elanikkonna säästud kasvavad, aga raha ettevõtlusesse ei jõua. Paistab, et raha on lukus. Strateegilistel investoritel on vahendeid, aga nende ärimudel ei toeta Eestisse investeerimist. Eesti ettevõtjatel aga puudub ligipääs pikaajalisele omakapitalile. Ja ilma piisava omakapitalita pangad ei laena.