Väike samm agressiivsuseni

Radikalismi esiletõusus nähakse peaasjalikult murettekitavat tendentsi. Üldjoontes sellega nõustudes osundan, et radikaalidel ja radikaalsetel otsustel võib ühiskonnas olla ka positiivne roll.

Mõned näited viimase veerandsajandi Eestist. 1992. aastal tõi meie ühiskonnaellu pöörde Rahvuslik Koonderakond „Isamaa“, kes tuli võimule vägagi radikaalse loosungiga „Plats puhtaks!“. 1995. aastal startis kohalikku poliitikataevasse Reformierakond, kelle „Kodanike riigi manifest“ sisaldas toona mitut ja ka veel praegugi mõnd radikaalsena mõjuvat ideed (nt tasuline kõrgharidus). 2009. aastal viis toonane valitsus läbi radikaalsed eelarvekärped. Ja 2015. aasta kevadel päästis Edgar Savisaare elu lihasööjabakteriga nakatanud jala radikaalne amputeerimine.

Radikaalsus muutub ühiskonnale ohtlikuks, kui see muutub vormilt agressiivseks. Seda tüüpi käitumist on meie tasasele maale pigem imporditud (2007. aasta pronksiööd, kunagise ametiühinguliidri organiseeritud punalippudega rongkäigud, Odini sõdalaste liikumine). On olnud jahmatavaid aktsioone (T-särgid „Kommarid ahju!“, motomeeste sõit Väosse, tõrvikutega rongkäigud vanalinnas). Ent kuna pikatoimelisi ja tasakaalukaid eestlasi on raske sütitada või provotseerida, siis õnneks senini puuduvad meil ulatuslikemate pikettide, streikide või protestimarsside kogemused.