Eesti Sampo: Soome tunnel Euroopa rahaga

Eesti, nagu teada, võlakirju ei müü. Seetõttu pole Eesti Pangal neid võimalik ka järelturult osta. Küll on saadud luba osta riigiettevõtte Elering võlakirju ning seda ongi tänaseks ligi 53 miljoni euro eest tehtud. Ülejäänud limiit, 1,3 miljardit, on mahutatud institutsionaalsetesse fondivõlakirjadesse. Erilist kasumit sealt oodata pole, peamine kaalutlus näib pigem olevat krediidiriski võimalikult madalana hoidmine. 

Hinnanguliselt 13 miljardit eurot maksva (summa kasvaks kindlasti töö käigus) ja aastakümneid nõudva tunneliprojekti käimajooksmine võib näida hoopis teises mõõtkavas ettevõtmisena kui sajakonna miljoni mahutamine kuust kuusse paari aasta jooksul. Aega on vähe, projekt suur, tehnoloogilised väljakutsed pretsedenditud, koostöö riikide vahel keeruline. Ometi teame nüüd, et Eestil tuleb EKP rahatrükkimise käigus leida koht ligi kolmele miljardile, kui mitte rohkemale (varaostukava võib veelgi pikeneda). See tähendaks kolme miljardit eurot väga soliidset stardikapitali. Eleringi kogemust arvestades oleks pool sellest otseselt (võlakirjaturu kaudu) investeeritav riigiettevõttesse Sampo ning ülejäänutki annaks kindlasti projekti servadesse suuremal või vähemal määral sihipäraselt panustada. Korrutagem see summa nüüd vähemalt kahega sellel mõistlikul (ja vajalikul) eeldusel, et ka Soome käe külge paneb – ja saame käestlastud sajandi võimaluse. Või, kui me oma pardid väga kiiresti ritta saaksime, võib-olla pool peaaegu käestlibisenud võimalust. Ka aastajagu EKP „tasuta“ raha ulatuks Eesti poolt üksi miljardi taha.

Naftafond?

Siin on koht vahemärkuseks või isegi mõtiskluseks. Miks on Eesti sisuliselt ära öelnud oma naftafondist? Riigi konservatiivsust võla võtmisest keeldumisel võib mõista, kuigi ettevõtluskeelde tõlgituna tähendab see otsesõnu, et meie muidu väike, tegus ja uuenduslik ühiskond lihtsalt ei usu, et ta suudaks odavat raha ilma näppe kõrvetamata millekski heaks ja tulusaks ära kasutada. Millegipärast on meisse riigina (küll mitte eraisikutena!) väga sügavale istutatud tõnissonlikult luterlik usaldamatus krediidiinstitutsiooni vastu. Ja ometi on krediit globaalse majanduse tingimustes majandusliku dünaamilisuse peamine mootor – sellisegi eeskujuliku luterlase nagu Saksamaa näitel (mis ostab muidugi EKP rahaga oma võlakirju).

Eesti Panga president Ardo Hansson ütles 21. septembril 2015 riigikogu ees, et võla võtmisele eelistatakse Eestis rahavarade kasvatamist, kuna rahvastik vananeb ja eurotoetused vähenevad. Teisisõnu, riigi loogika on meil täpselt vastupidine sellele, mis oleks ratsionaalne vabaturul – raskete aegade hirmus õmble raha madratsisse See ei ole kriitika Hanssoni aadressil, kes ei ole poliitik. Küll aga on just poliitikud need, kellelt ootaks visiooni, horisontide uurimist, võimaluste äratabamist – loomulikult mitte riigi ja rahva tulevikuga rapsimist, aga selle vaagimist eesmärgiga meie olemasolevatest edueeldustest viimane võtta. Eesti rahavarud on maailma mastaabis tillukesed. Kui tuleb suur kriis koos kontinendi destabiliseerumisega, on meil ikka kaks varianti – kas nad järk-järgult ära kulutada või kuidagi investeerida, et kauem vastu pidada. Mis toob meid tagasi küsimuse juurde: miks siis mitte investeerida kohe, võimalikult vara, meie eneste poolt põhjalikult läbi kaalutud ja EKP poolt naeruväärselt soodsaks tehtud tingimustel?

Siin on kaalul enam kui majapidamisliku üliettevaatlikkuse printsiip. Valitsustel on (mõistlikkuse piires) moraalne kohustus kasvatada ühiskonna heaolu tema eeldustest ja võimalustest maksimaalset võttes. Teiseks, Eestil on EKP rahatrüki kontekstis kohustus mitte esmajoones enda krediidiriski maandada, vaid vabal rahal lasta võimalikult hästi majandusse liikuda. Kui see majandus on meie enda oma, siis seda parem. Kolmandaks ja kõige olulisemalt: meil tuleb järeltulevatele põlvkondadele jätta mitte tasakaalus bilanss, vaid võimalikult kõrge heaolu.

Sampo on kirss tordil

Naastes projekti Sampo juurde – Hansson rõhutas oma kõnes riigikogu ees, et riiklikud investeeringud peavad äriloogika ja ELi reeglite kohaselt laenatud raha tagasi teenima. See tähendab, et me ei saaks (vähemalt tänase eetika loal) võtta laenu ja näiteks tanke osta. Aga asja ilu ongi selles, et Sampo oleks äärmiselt tulus projekt. Kirss tordi peal on, et kui tõesti vaja, siis oleks ta tehtav ka ilma otsese riigivõlata. Eleringile võiks teoreetiliselt kulutada poole Eesti limiidist, ütles Hansson ülalviidatud kõnes. Järelikult võiks sama teha hüpoteetilise riigiettevõttega Sampo. Siia võiksid lisanduda Tallinna ja Viimsi valla sihtotstarbelised Sampo laenuinstrumendid. Valitsuse mure EKP rahatrükki piieldes on mõistetav: krediidirisk jääb valitsuse kanda, see on oht riigi stabiilsusele. Aga niimoodi annaks riski leevendada peaaegu olematuks. Ei maksa ka unustada, et ELi enese hiljutine praktika on näidanud, kuivõrd palju lihtsam on laenude restruktureerimine (ehk vajadusel sisuliselt korstnasse kirjutamine) n-ö perekonnaringis, kus valitsuse peamine kreeditor on kodused pangad – või veel parem, keskpank.