Ettevõtte tulumaks tuleb taastada

Kui läheneda Eesti tulumaksusüsteemile juriidilisest aspektist, siis ilmneb, et see kuulub „Jõulutunneli“ saate kategooriasse. Nimelt on võimalik mööda hiilida tulumaksuseaduse sättest, mille järgi võib kasumit jaotada (dividende maksta) nii, kuidas südametunnistus lubab, maksmata sentigi tulumaksu.

Selle tagavad 1) Eesti ja Hollandi maksuleping, mis piirab Eesti maksustamisõigust juhul, kui mitteresident võõrandab Eesti riigis osaluse äriühingus; 2) Hollandi siseriikliku maksuõiguse säte, mille kohaselt on ettevõtte klassikalisest tulumaksust vabastatud kõik tulud, mis on saadud vara võõrandamise teel; 3) ema- ja tütarühingu direktiiv, mis keelab emaühingu tasandil dividendide maksustamise juhul, kui need on saadud tütarühingult, kus osalus vähemalt 10%.

Kuidas optimeerimine käib

Rahvusvahelistes tootmisüksustes arvestatakse otsuste langetamisel eelkõige suurimaid kuluartikleid: transport ja tööjõud. Kummagi puhul ei mängi Eesti tulumaksupoliitika rolli. Veelgi enam, kuivõrd viimaste kasumimarginaal on olenevalt sektorist suhteliselt madal, siis ei muutuks nende jaoks eriti midagi ka klassikalise tulumaksu taastamisel. Siin tekibki tulumaksu süsteemi ideoloogia ebakõla: juba puhtalt raamatupidamislikult ei saagi kasvavad ettevõtted, kes suunavad vaba rahavoo investeeringuteks, olla peamiseks klassikalise tulumaksu subjektiks, kuna puudub maksubaas. Need, kes tõepoolest ongi kasumlikud, ei tegele mitte teadus- ja arendustegevusega, vaid finantseerivad teisi kontserniüksusi või vastupidi (mis on üks kasumisiirdamise võimalusi).

Isegi kui dividendipoliitika toetaks regulaarseid ja korrektseid dividendimakseid, siis jääb Eesti tulumaksu määr võrreldes ülejäänud Euroopaga ikka üheks kõrgemaks. Tegelikult arvestatakse juba praegu rahvusvaheliste investeerimisotsuste puhul maksukilbina 20% maksumäära (st eeldatakse, et investor soovib teatud hetkel ikkagi kasumit). Mis konkurentsivõimest me siis räägime?

Valitsusel on ettekujutus, justkui oleks kehtiv ettevõtte tulumaksusüsteem lineaarse majanduskasvu võluvits. Parempoolse maailmavaate esindajana pooldan küll kehtiva tulumaksusüsteemi ideed, kuid näen, et see lihtsalt ei tööta enam. Maksusüsteem peaks olema lisaks fiskaalsele eesmärgile ühtlasi ühiskonna (majanduse) arengu tööriist, millega rajatakse soovitud narratiivi saavutamise raamid. Praegu ei paista maksupoliitikas ühtegi muudatust, mis võiks majandust terviklikult suunata.

Miks on vaja kahte ettevõtte tulumaksu erandit

Klassikalise tulumaksuga oleks seevastu võimalik reguleerida seda, milliseks võiks kujuneda meie majandus tulevikus. Näiteks suudaksime luua olulise konkurentsieelise sõltuvalt sellest, kas soovime positsioneerida ennast Vietnami-sarnase alltöövõturiigina või Rootsi-sarnase kõrgtehnoloogilise riigina. Oluline on, et suurenev maksutulu jääks ärisektori hüvedesse. Selleks tuleks luua klassikalise tulumaksu süsteemi kaks erandit:

1) kas alandada suureneva maksutulu sotsiaalmaksu määra või lubada kasumimaksust maha arvata osa tööjõukulusid. Esimese puhul on oluline tagada konkurentsivõimeline maksueelne tulu (kehtivast investeerimiskonto süsteemist on tähtsam kasumisse jõuda) ning kui seeläbi saavutab ettevõtte puhastulu positiivse tulemuse, siis ei ole 20% kasumimaksu saavutamine enam probleem. Teisel juhul oleks mõju just neile, kelle tootmisefektiivsus on viidud maksimumini, kus ärikasum on juba positiivne, kuid aktsionäri seisukohast oleks oluline võit just kasumijaotamisel, st mida rohkem töötajaid, seda suurem maksuvaba dividenditulu (see oleks just suurte rahvusvaheliste tootmisüksuste puhul oluline ning motiveeriks nende üksuste toomist Eestisse, mis nõuavad suuremat tööjõuhulka. Kahtlemata oleks sellel positiivne mõju ka siseturu OÜtamise probleemile ja ümbrikupalgale tervikuna).

2) lubada kasumimaksust maha arvata teadus- ja arendustegevuse kulud. Teisisõnu, motiveerida rahvusvahelisi kontserne tooma siia kõrgema lisandväärtusega töökohti. Kontrollitavuse mõttes lubataks kõik teadus-ja arendustegevuse kulutused, mida tehakse iseseisvalt, koostöös ülikoolide või muude asutustega kasumimaksust maha arvata (sh patendid ja nende tulu). Selline meede motiveeriks tegema investeeringuid ja annaks olulise hoo teadussiirdele ettevõtluskeskkonnas. Kuivõrd järgmise kümnendi tulevikutrend on robootika ja mehhatroonika, siis saaks seeläbi luua meie inseneridele kasvulava just siin. Veelgi enam, suureneva maksutuluga võiks finantseerida EASi kaudu neid ettevõtteid, kes vajavad kapitali sisemise lisandväärtuse arendamiseks (maksutulust saab luua fondi, mis finantseerib või garanteerib uute lahenduste, sh masinate ja seadmete kasutuselevõttu). Eesti väikeste palkade häda seisneb selles, et näiteks põllumajanduses on iga üleskorjatava kartuli jaoks oma inimene, kuid Saksamaal teeb sama töö ära üks tehniline vahend ajasuhtega 1:10. Kapital peaks koguaeg olema nende käes, kes sellega midagi peale oskavad hakata.

Oleme suutnud ettevõtte tulumaksu kaotamisega taluma kukkuva maksubaasi mõju eelarvele, seega on meil head eeldused saavutada ettevõtte tulumaksu reformimiseks vajalikke muudatusi. Kirjeldatud viisil klassikalise tulumaksu taastamisega oleks meil suureneva maksutuluga võimalik kompenseerida maksuerandeid ning erandite abil muuta ettevõtluskliima konkurentsivõimet atraktiivsemaks. Viimaks, klassikaline ettevõtte tulumaks motiveerib investeerima.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.