Tõstame rahval tuju!

Jumal tänatud, et ma midagi ei tee?

Peeter Koppel kinnitas äsja, et uus masu on alanud. Valitsus rahvast motiveerida ei suuda. Mitte visiooni või narratiivi või muu sõnaülevuse puudumises pole küsimus, vaid ta lihtsalt ei tee mitte muhvigi (mis innustaks, erutaks, ergutaks). Eesti riik lihtsalt on. Nagu ülekasvanud kuusk, mis kohe murdub. Peenhäälestusest on saanud hääletu alistumine oma saatusele. Laev veel vett täiesti täis ei ole, aga suurem osa rahvast on jääkülmas vees uppumas...

Isegi Soomes pole enam tore töötada. Kaua sa ikka ühikatoanurgas elad ja kaerakörti luristad. Ühikaomanikul on sinu võõrapärasest näost kopp ees. Soomes on halb, perest eemal. Kodus on halb, naine on õnnetu. Emotsioon on kehv, motivatsiooni midagi paremaks muuta ei ole. Kõik on läbi, aitab küll? Ei.

Motivatsioon tekib, kui on konkreetsed präänikud, mille järel tahame täie tambiga joosta. Nt arendame lustlikult kinnisvara – pangad annavad uljalt raha peale, inimesed maksavad kolm või neli korda ehitushinnast rohkem, laenavad südame veriseks, kuid elus on edasiminek. Areng. Uus kuut.

Igasugu buumi on reeglina üheselt halvustatud. Kuid buumiaja voorus on inimeste soov midagi teha, sh tööd. Ka vabatahtlikku. Ainult buumi ajal on arendatud linnu, tehtud midagi korda. Loodud igavikulist.

Stagneerunud ühiskond tapab igasuguse isu midagi korda saata. Eelmise masu ajal kohtasin juhulikult Jaanus Otsat. Küsisin, et kuidas läheb. Ta ütles: “Jube hästi! Ma ei tee mitte midagi! Teised teevad, raha põleb. Mina ei tee ja kõik on alles!”

Õnneminister, ma ootan sind!

Tardunud ühiskonnas ei tohigi millegi uuega alustada. Sa hävitad ennast. Investorite kuldmõte “Kõik, mis tõuseb, see tõuseb, ja kõik, mis langeb, see langeb” kehtib ideaalselt tänase Eesti kohta.