Welcome to Estonia?

Numbrid näitavad, et Eesti tööjõupuudus pole sedasorti probleem, mis ise laheneks, pigem vastupidi.

Prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, nii sündimuse vähenemise kui ka sisserändest suurema väljarände tõttu. Seejuures tööealiste inimeste arv väheneb aastas 6350 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Ühe pensionäri ülalpidamiseks läheb aga vaja enam kui ühte maksumaksjat.

Kui arvestada, et kaugeltki kõik tööealised inimesed ei ole maksumaksjad (praegu osaleb 15-64aastastest tööturul vaid 69 protsenti), aga suudame nende osakaalu paari protsendi võrra suurendada, jääb meil siiski igal aastal puudu keskmiselt 5000 inimest, kes töötaja või ettevõtjana väärtust looks ja riigikassasse oma panuse annaks.

Avalike teenuste finantseerimisse ei panusta oluliselt ka avaliku sektori töötajad, kelle palgaraha ja ka sellelt tasutavad maksud tulevad erasektori töötajate ja ettevõtjate tasutud maksudest (ehkki osa riigi äriühinguid ja ka näiteks ülikoolid toovad sarnaselt erasektorile raha sisse). Seega, kui arvata reaalset väärtust loovast tööealisest elanikkonnast maha ligi 140 000 avaliku sektori töötajat, on meil tegelikke maksumaksjaid vaid 36 protsenti kogu rahvastikust. See tähendab, et juba praegu peab Eesti riiki üleval laias laastus kolmandik siin elavatest inimestest. Ja nende osakaal aina väheneb. Kiirenevas tempos.

Eesti ei ole selle probleemi ees üksi, sama püssirohutünni otsas istub kogu vananev Euroopa. Üldiselt on mõistetud, et ilma immigrantideta hakkama ei saa. Näiteks Saksamaa ja Austria on välistööjõu värbamise jõuliselt käivitanud, sama suuna on võtnud ka Malta. Lisaks tegelevad immigrantidest töötajate otsimisega aktiivselt Kanada ja Uus-Meremaa, rääkimata USAst ja Austraaliast. See ei ole enam sõda talentide pärast. Konkureeritakse kõigi inimeste pärast, kes tahavad töötada ja kellel on olemas kas vajalikud oskused või siis soov ja võimekus need omandada.

Pärast meid tulgu või veeuputus

Eesti valitsus on demograafilisest arengust tulenevate vältimatute probleemidega vägagi hästi kursis. Tegemist ei ole riskiga, mida võib hinnata suuremaks või väiksemaks, vaid peaaegu täppisteadusega. Kuid valijate silmis on teema ebapopulaarne ja seetõttu ei kiirusta poliitikud reaalsusele otsa vaatama. Veel otseselt ei põle, las tegeleb sellega järgmine või ülejärgmine valitsus. Kahtlustan, et küllap jääks täna samal põhjusel ette võtmata ka näiteks omandireform – omal ajal samuti väga valus, ebapopulaarne ja ühiskonda lõhestav otsus, mis ometi lihtsalt tuli ära teha.

Jah, loomulikult on juba praegu töös mitmed lahendused: töövõimereformiga püüab riik suurendada tööturul osalejate hulka, avalikus sekoris hõivatute arvu vähendatakse, ettevõtjad pingutavad tootlikkuse kasvu nimel, planeeritakse tõsta pensioniiga. Üldine majaduskeskkond ja poliitiline olukord Euroopas (ja kogu maailmas) võib motiveerida väljarännanud eestlasi kodumaale naasma. Välismaalaste seadust on korduvalt jupikeste kaupa soodsamaks muudetud.