Kõige uuendusmeelsem rahvas maailmas

See viib vägisi mõttele, et miks me ainult ettevõtluses innovatsioonile õhutame. Innovatsioon peaks olema kõikehõlmav elukorralduse alus, alustades riigikorraldusest ning lõpetades haridusega. Kahjuks ei ole positsiooni hoidjad peaaegu kunagi uuendajad. Jäädakse mugavustsooni ja nauditakse heaolu. Kogu töine energia kulub positsiooni säilitamisele. Samu asju üha jälle ja natuke paremini tehes ei saa me olla tänases äärmiselt konkurentsitihedas maailmas edukad ei ettevõtja ega ka riigina. Leides Eesti Nokia või saades uueks Põhjamaaks võime olla õnnelikud vaid korraks, nagu loteriil võitnu. Ajalugu näitab, et enamasti pole seda rõõmu kauaks. Edu ei ole mitte sihtpunkt, vaid teekond. Me ei pea otsima mitte Nokiat, vaid teejuhti, mis juhatab teed edu labürindis.

Mis oleks, kui kirjutaksime innovatsiooni põhiseadusesse?

Ühiskonnakorralduse aluseks sobiks strateegiline innovatsioon suurepäraselt. Lihtsamalt öeldes, otsigem strateegilist erinevust! Selle kolm põhialust on kuluefektiivsus, eristumine ja fokuseerimine.

Odav tööjõud on olnud meie edasiviija kahel viimasel kümnendil. Järgmistel võiks selleks olla kuluefektiivne riik. Laristav riigiaparaat kurnab ettevõtlust ja meie ühine rikkus ei saa kasvada. Kui mõisa köis lohiseb, kannatab maksumaksja moraal. Targalt majandatud riigiaparaadile on meeldivam makse maksta. Efektiivne riigi majandamine annab meie ettevõtetele uued eelised rahvusvahelises konkurentsis.

Riik ise peaks hoidma eemale ettevõtlusest

Võiksime erastada nii palju kui võimalik: meditsiin, haridus, reisiliiklus. Riik on korduvalt ennast halva omanikuna tõestanud – Estonian Air, Soome põgenevad arstid, pikad meditsiiniteenuste järjekorrad, iganenud õppekavad. See kõik on meile liiga kulukas. Vähem riigipalgalisi ametikohti loob rohkem konkurentsi tööturul ja konkurents sunnib olema innovaatilisem. Riik võib aidata kaasa strateegiliselt oluliste ettevõtete sünnile, kuid ei tohi olla nende pikaajaliseks doonoriks. Tänane Euroopa Liidu rahajagamine tapab ettevõtlust ja innovatsiooni. Peame leidma mooduse, kuidas seda raha kasutada nii, et meie ettevõtjad ei muutuks väljasuremisohus liigina loomaaia asukateks.

Oleme eristunud oma IT-valdkonna edusammudega. Tunneme uhkust Skype’i, e-riigi ja e-residentide üle. Esimesed sammud on tehtud, raputaks nüüd natuke ka! Miks me valime endiselt oma esindajaid riigikokku või kohalikku omavalitsusse nelja aasta järel? Tehniliselt suudaks meie tubli e-riik esindajaid jooksvalt valida ja kehva töö korral tagasi kutsuda. Parlamendi koht muutuks paigast, kus pika teekonna järel jalga puhata, juhtimiskeskuseks, mis parima saadaoleva energiaga juhib Eestit uute innovatsioonideni. Kulukat parteisüsteemi pole vaja. Lihtsuses peitub võlu. Hoiaksime suure hulga raha ja energiat kokku iga nelja aasta järel korduvalt valimispalaganilt, mille sisu ei erine pesupulbri või kassitoidu reklaamimisest. Keda me selle „demokraatiaga“ petame? Me ei vali ju ammu enam maailmavaadete, vaid halbade ning vähem halbade valikute vahel. Maksame parem raha otse valitud rahvaesindajatele palkadeks selle asemel, et parteidele jagades korruptsiooni finantseerida.

Võiksime rakendada oma IT-suutlikkust otsedemokraatiaks