Andekust väärtustav töösuhe – millal ometi?

Karjäärinõustaja 13aastasele kogemusele tuginedes sekundeerin Vilja Kiislerile, kes hiljutises ÄP arvamusloos avab, miks on eestlased vaesed. Lisaks vähe paindlikule tööajale on põhjus ka iganenud töösuhetes ja ajale jalgu jäänud töökultuuris, kõige tipuks tihti kasvatuse ja haridustee käigus mutta tallatud enesehinnang.

Minu juures käib kuu jooksul keskeltläbi nõustamas umbes paarkümmend inimesest. Käib arste, õpetajaid, insenere, müügijuhte, ametnikke, ehitajaid, kunstnikke, ärimehi ja ka õpilasi, tudengeid, kes alles oma rada otsimas. Kuigi eri valdkondadest, erinevast soost ja vanusest, on soov üks – leida üles see, mis tõeliselt paelub, silma särama paneb ja kus saab end teostada. Enamasti on pöördumise hetkeks inimesed kas frustreeritud oma (töö)elust, läbipõlemise äärel, kahtlemas oma valikute õigsuses või kaotanud ajutiselt teeotsa. Alustan tavaliselt intervjuust, liigun edasi eneseanalüüsi harjutustega, „kaevan kulda“ ja nõustamise lõpuosaks olen enamasti juuksejuurteni liigutatud inimeste annetest, hobidest, põnevatest kogemustest, huvitavast haridusteest ja unistustest.

Inimene ei saa oma andeid rakendada

Piirideta karjäär

Kõige kaasaegsema karjääriparadigma järgi tahavad inimesed teha piirideta karjääri, ehk tööandjaid, kes aitavad neil nende unistusi ellu viia ja kes toetavad nende elustiili. Mitte vastupidi, kus inimesed teenivad üksnes ettevõtteid ja nad imetakse tühjaks nagu sidrunid.

Seega, tegelikku lojaalsust ning pühendumust ei too mitte tundide mõõtmine ja kontroll, vaid inimeste toetamine nende arengu teel. Iga täiskasvanud tööealine inimene soovib, et töösuhe, mis tal on, suurendaks tema konkurentsivõimet tööturul. Olles tööandjaga võrdne partner, on tõenäosus suurem, et inimene saab end vabalt teostada ja selliseid töökohti ning töösuhteid hinnatakse kõrgelt. Kui tegemist on aga tööandja huvide poole kaldu töösuhtega, siis vindub nii töötaja kui kannatab tööandja, saades geniaalselt inimeselt heal juhul keskpärase tulemuse.

Tean juba ette, et siit järgneb osa juhtide tiraad: ega ettevõtlus pole naljaasi, mingu ja tehku oma ettevõte, siis näeb, kui raske on. Ongi raske, keegi ei kahtle. End tavatöösuhtest lahti rebinud oma mikroettevõtetes töötavad inimesed loovad küll enesega kooskõlas olevat väärtust, on rohkem tasakaalus, kuid nende majanduslik toimetulek võib püsida hapratel jalgadel. Eriti siis, kui nad pole enam uljad kahekümnesed, vaid küpsemas eas pereinimesed, kel vastutus oma laste ees.

Isikupärastest, inimeste andeid ja võimeid väärtustavatest töösuhetest võidaksid kõik. Juht saab astuda karjäärinõustaja kingadesse ja küsida: kuidas see töö, meie ettevõte, aitab sul sinu unistusi ellu viia. Ja kui vastus käes, siis sealt edasi luua usaldusel põhinev töökultuur. Sest enamik töötavaid inimesi on sisemiselt ilusad ja värvilised. Saaks värviküllasema ja õitsvama ühiskonna.