E-resident uudistab tühja letti

Piltlikult on meil praegu turuplats 8000 inimesega, kes on võtnud vaevaks maksta 50eurone pilet, et tulla laadale, aga letid on tühjad ja heal juhul võib leida suure otsimisega paar toodet ja teenust. Nii munad kui ka kanad ootavad.

Turg alles tekib

Iseenesest ei saa ettevõtjatele midagi ette heita. Oodatakse, et kliente tuleks rohkem, kuid algne klientide voog võib vaibuda, kui ei ole piisavalt väärtuslikke teenuseid. Hea näide Eesti enda ajaloost on ID-kaart, mille puhul hakati suuremat kasu nägema alles aastal 2007, kuigi turule tuldi kohustusliku dokumendina juba aastal 2002.

See näide tõestab, et avalik sektor saab samuti rohkem kaasa aidata uue turu tekkimisel. Näiteks nullbürokraatia raames läbi viidav maksu- ja tolliameti initsiatiiv kaotada väikeettevõtetel eraldi info raporteerimise kohustus, juhul kui nad ei arvelda sularahas ja on oma pangakonto või raamatupidamissüsteemi avanud EMTA-le. Eesmärk – ettevõtja saab keskenduda ainult oma teenuste ja toodete arendusele ning müügile ja igasugune riigiga seotud mittevajalik asjaajamine on viidud miinimumini.

See oleks teretulnud lihtsustus Eesti ettevõtjatele, kuid omaks väärtust ka e-residentide jaoks. Keskkond, kus sa saad distantsilt juhtida oma ettevõtet ja pangakontot ning ei pea vaeva nägema keeruka raporteerimisega, on igal juhul ahvatlev ja motiveeriks meie majanduskeskkonnaga siduma. Seda aga ainult juhul, kui on lahendatud ka maksustamise küsimused.

Maksuparadiiside aeg on ümber saamas ja üha rohkem järgitakse printsiipi – maksud tuleb maksta riigis, kus loodi väärtus. Kui kasutad mingi riigi teid, hariduse ja tervishoiusüsteemi jne, siis on loogiline, et pead panustama selle riigi kassasse. Kuidas aga on e-residentidega, kes kasutavad Eestis olevat keha selleks, et ajada äri Euroopa Liidus? Nad ei sõida meie teedel, ei saa kasu hariduse ega tervishoiusüsteemist. Miks me peaks neid maksustama? Veelgi enam, kas me oleksime võimelised pakkuma neile majanduskeskkonda viisil, kus nende endi residentriik, kus nad on maksuresidendid, oleks ka õnnelik?

Eesti peab leidma oma niši

Piltlikult on vaja saavutada sama situatsioon riikide vahel, nagu Eesti püüab saavutada Uberiga. Üks peamisi argumente Uberi vastu on, et seda platvormi kasutavad teenusepakkujad (autojuhid) ei maksa makse. Probleemi ei oleks, kui Uber vahetaks automaatselt teavet maksu- ja tolliametiga, kui palju keegi tema platvormi kasutamisest on teeninud tulu ning platvormi kasutajad oleksid teadlikud, et selline infovahetus toimub.