Pankadeta ei saa

Finantssüsteemi peamine ülesanne on lihtsustada investeeringute finantseerimist ja likviidsete vahendite investeerimist. Eesmärgi saavutamiseks on kaks teineteist mittevälistavat võimalust – otsene finantseerimine võlakirja- ja omandiväärtpaberiteturgudel ja kaudne finantseerimine pankade vahendusel.

Olukorras, kus nii võlakirjaturg kui ka omandiväärtpaberite turg omavad vähem olulist rolli täiendava kapitali hankimisel, on Eesti ettevõtete tegevuse põhiliseks finantseerimisallikateks omakapitali kõrval pankadelt, omanikelt ja teistelt ettevõtte olukorda hästitundvatelt osapooltelt võetavad laenud. Ettevõtete passivast moodustavad võlakohustused kaalutud keskmisena umbes 30%.

Pankadel on praegu domineeriv roll, võlakirjaturg on väike nii kapitalisatsioonilt kui ka kauplemisaktiivsuse ja osalejate arvu poolest. Eesti võlakirjaturu edasise arengu eelduseks on investorite arvu kasv koos nende võime suurenemine kanda investeerimisega kaasneda võivaid potentsiaalseid kahjumeid ja informatsiooni hankimisega seotud kulu alanemine. Võlakirjade emiteerimisel tuleb emitendil arvestada finantsraskuste korral oluliselt väiksema finantspaindlikkusega võrreldes sellega, mida saavad pakkuda pangad, ja viimasest tuleneva ebaefektiivse likvideerimiskuluga. Muuhulgas tuleb probleemide korral arvestada näiteks konfliktide lahendamisel lepingute jõustamise ning seaduslikkuse tagamise võimalike kuludega kohtuvaidluste raames. Sellest lähtuvalt eeldab turu areng hea kvaliteediga (krediidiajalooga) ettevõtete olemasolu, millel on lisaks ka piisavalt suur omakapital ettevõtte kohustuse struktuuris.

Info valdamise ja kasutamise eelis

Pankade eeliseks võlakirjaturu ees on kokkuhoid informatsiooni kogumisega ja töötlemisega kaasnevatelt kuludelt. Efektiivsuse seisukohalt on parem, kui mitme üksiku laenuandja asemel keskendub pank laenusaajate välja valimisele ja laenusaajate tegevuse hilisemale monitooringule. Pank koondab hoiustajate ressursi ja paigutab selle mitmetesse erinevatesse projektidesse, lubades neile vastu fikseeritud tulu. Seeläbi maandab pank hoiustajate riske, juhul kui projektide tulusused pole omavahel seotud. Mastaabisääst, mis selle tegevuse kaasneb, võib samuti olla võlakirjaturu arengut takistavaks teguriks. Kui pangad on väga efektiivsed ja kulude tase madal, siis on võlakirjaturul rakse pakkuda pankadest paremaid finantseerimistingimusi Eestis.

Pankade olemasolul on veel üks oluline põhjendus. Kui finantsturud võimaldavad investoritel maandada riske, moodustades portfelle, mille kooseisu kuuluvad mitmed erinevate ettevõtete väärtpaberid, siis sellele vaatamata jääb investori kanda süsteemne risk, mis tuleneb kõikide turul kaubeldavate instrumentide üheaegsest samasuunalisest liikumisest (näiteks 2008.a. finantskriis).

Riskide maandamine

Pangad võimaldavad süsteemne riski hoiustajal maandada. Turgude tõusu korral saavad pangad moodustada reserve, mida saab kasutada languse korral. Seda on endale teadvustanud ka regulaatorid, kes saavad kehtestada pankadele vastutsüklilise kapitalipuhvri nõude.

Konkurents pankade ja finantsturgude vahel (arbitraaživõimaluste ärakasutamine) aga takistab avatud ning toimiva finantsturu tingimustes pankadel pakkumast süsteemse riski kindlustust hoiustajatele ning võib tuua lõpuks kaasa finantsturgude osatähtsuse kasvu.

Kuigi tehnoloogia areng on toonud kaasa mitmeid innovaatilisi erinevatel interneti platvormidel ja portaalidel baseeruvaid otsekontakte laenuvõtjate ja investorite vahel (nn. ühisturahastu erinevad vormid), ei ole need muutnud fundamentaalseid pankade eksistentsi aluseid. Kuni seda ei juhtu, ei kao kuhugi traditsiooniline pangandus, mis hõlmab laenude väljastamist ja hoiuste vastuvõtmist.