Suurt kriisi on vaja

Teel püsivalt jõuka ja arenguvõimelise riigi poole peab ületama mitu takistust. Esimene on looduslik: meie riigi väiksus. Küllap ehk leiaks kuskilt mõne rahvusvahelise mõõdupuu, mille alusel oleks Eestiski mõni suurettevõte. Kuid tegelikult on meie ettevõtluses mõned keskmised ja palju väikesi ärisid. Paraku pole see lihtsalt edevuse küsimus. Väikestel ettevõtetel praktiliselt pole ressursse teadus- ja arendustegevusse panustada. Kui näiteks miljonilise käibega ettevõte panustaks 5% T&A-kuludesse, siis tulemuseks oleks 50 000 eurot. Vähevõitu sellise leiutise jaoks, mis võimaldaks väärtusahelas kõrgemaale tõusta. Korraks tekitasid põlevkivitööstuse uuringukulud mulje, et olukord hakkab paranema, ent nafta hinna langus on ka siin korrektiivid teinud. Kui ettevõtete loomulikku kasvu oodata, siis edukat lõpptulemust ei jaksa me ära oodata.

Võime küll ülalt alla vaadata Koreale, ent täna ostame arvestaval hulgal Korea autosid, paljust muust rääkimata. Siiski oleks utoopiline rääkida rahvuslike tšempionide aretamisest. Vaevalt leidub selleks poliitilist tahet – ja kas üldse leiame ka sobivaid kandidaate? Realistlikum plaan oleks koondada nii teadus- kui ka muud pingutused sektoritesse, kus meil juba suhteliselt kindel jalgealune olemas: infotehnoloogia, põllumajandus ja toiduainetööstus, puiduga seonduv, meditsiin ja biotehnoloogia. Ning kõigest hoolimata ka põlevkivi.

Tahtmist pole

Teine murekoha märksõna on „tahtmine“. Kuigi ettevõtlust promotakse nii söögi alla kui peale, ei tundu tegelikkus seda kuigivõrd toetavat. Näiteks looduskaitse ja ettevõtluse huvide põrkumisel eeldatakse enam-vähem automaatselt ettevõtluse taandumist. Samas on peaaegu 20% Eesti territooriumist juba kaitse alla võetud. Ning ka mitmed toetusskeemid välistavad ettevõtete osalemise, olles suunatud üksnes omavalitsustele ja mittetulundusühingutele.

Kuid veelgi hullem on ühiskonnas elaani, edasipürgimise vaimu hääbumine. Jah, nii era- kui avalikus sektoris tehakse siinseal võimsaid asju, kuid trend suundub allapoole. Muuhulgas tahaks siin teha ka etteheite meie poliitilisele eliidile. Ansip armastas rääkida, et poliitika on muutunud professionaalseks. Ilmselt küsitluste lugemises ja sihtrühmi sihtides küll. Ent samas kaotasid poliitikud ühiskonnas liidrirolli ja lohisevad nüüdki arvamusküsitluste sabas. Ning nii lähebki riigijuhtimisel põhiaur uute ja suuremate kulutustega valijate äraostmisele. Ning siis vastavalt ka kuskilt raha kättesaamisele. Ent lehmalt ühtaegu nii liha kui piima ei saa. Tuleb valida, kas üks või teine. Nii polegi ime, et peaminister sai alles sügisel aega oma majandusedendamise komisjoni moodustamiseks. Aga hea, et niigi, jääme huviga tulemusi ootama.

Uusi inimesi on vaja

Uut energiat saaks koos uute inimestega. Pagulasdebatt näitas Eesti nõrkust selles vallas. Ühiskond tundub paaniliselt kartvat võõraid, ja see pole ka majandusväljavaadetele hea. Araabia ja aafrika taustaga pagulastelt pole erilist majanduskiirendust mõtet loota. Või kui, siis pikema aja pärast. Pigem vajaksime rohkem majandusimmigrante, ent ka kriisiaastatel ei maandunud Tallinnas iga nädal lennukid töötute kreeka ja hispaania noortega.

Kokkuvõttes tundub tulevik mulle tume. Täna saab ju kenasti samamoodi edasi elada, tööpudus on samahästi kui olematu, palgad kasvavad, maksud laekuvad. Ent ole mingit põhjust arvata, et elu läheb samamoodi edasi. Skeptikud peaksid vaatama lähemalt, mis juhtus Soome heaoluühiskonnaga. Napid investeeringud ennustavad tumedat tulevikku ka meile. Ja muret teeb ka poliitilise eliidi suutmatus anda meie ühiskonnale uut kiirendust. Parim, mida saab loota, oleks suur ja põhjalik kriis. Siis kaovad illusioonid, siis suuname oma pingutused õigesse suunda.