Selgelt on välja öeldud, et ainult Euroopa-sisesed lühilennud toovad kahjumit, mistõttu on vaja kauglende, mis siselende toetaksid. Kauglende ei saa väikesed lennuettevõtjad endale lubada, mistõttu on nende äriideesse üldjuhul sisse kirjutatud pankrot. Iga lennuettevõte peab kasvama, et ellu jääda. Samas ei saa kasv tulla Eestist – seda ka väga hea juhtimise korral. Miks sellises olukorras oli või on vaja ajada oma jonni ja vastu tuult lennata, on selgusetu.
Üldise ülesandena peame hoolitsema selle eest, et Tallinn oleks võimalikult heade ühendustega – kuidas ja kellega koos seda saavutada, on juba rakenduslik küsimus. Igasugune koostöö lätlaste või ka soomlastega on senise kogemuse põhjal kahjuks olnudvälistatud, vaatamata sellele, et need, kes oskavad arvutada, on pidanud näiteks Eesti-
Läti-
Leedu ühist lennuettevõtet (majanduslikult) mõistlikuks lahenduseks.
Kas
Igor Rõtovi ettepanek
panustada otselendude asemel tihedamasse lennugraafikusse Tallinnast Helsingisse on lahendus, vajab uurimist, arvutamist jms – äris ei ole emotsioonidele kohta. Küll aga peaks äris olema kohta seaduskuulekusele. Kahjuks on tollane majandusminister
Juhan Parts seaduslikkuse osas üles näidanud ignorantsust. Praeguseks on avalikustatud riigikontrolli kiri 2013. aasta veebruarist riigisekretär Heiki Loodile Estonian Airi riigiabi küsimuses, kus öeldakse otse, et “riik on juba korduvalt rikkunud riigiabi andmise reegleid”. Reegleid rikkus Parts teadlikult ka 2010.-2011. aastal seoses Alstomi kaasusega, teades, et tegemist on nii riigihankeseaduse kui karistusseadustiku rikkumisega.
Eesti integreerumist Põhjamaadega on peetud meie suureks sihiks ja paleuseks. Aga pole ette näidata reaalseid tegusid, mis seda eesmärki lähemale tooks.