Terror ja pagulased: ärme tee ise vaenlasi juurde

Eelkõige seda, et kui tulisem ärevus lahtub, teame nüüd mõningaid asju, mida me veel 14 aastat tagasi ei aimanud. Esiteks, et ühiskonnas eksisteerib pinev surve tugevate tegude ja sõnade järele, mida on käsitletud moraalse paanika kontseptsiooni abil. Tegemist on möödunud sajandi 60. aastatel sotsioloogias arendatud teooriaga, mis rääkis ühiskonda tabavast ärevushoost, kui mingid nähtused, sündmused või isikud näivad ähvardavat ühiskonna senist väärtussüsteemi. Selleks võis olla rokkmuusika, mis ajas paanikasse konservatiivseid kodanikke, aga ka näiteks kuritegevuse kajastamine meedias. Viimane tekitas Stuart Halli nägemust mööda sotsiaalse nõudluse karmikäelisema politseipoliitika järele.

9/11 tulemuseks oli omamoodi surve kätte maksta ja ka alustada sõda. Selle väljenduseks sai kõigepealt Patriot Act 2011. aastal, mis andis valitsusagentuuridele suuremad õigused elektrooniliseks jälitustegevuseks. Järgneva 14 aasta jooksul on aga see jupp seadusandlust kahtlemata palju kirgi üles kütnud. Ühest küljest ütlevad julgeolekuametid, et terroristid suhtlevad samuti omavahel internetis ja mobiiltelefonidega, ja kui me soovime saada varasemaid ettehoiatusi, siis me peame jälgima kommunikatsiooni.

Teisest küljest väidavad aga privaatsuse advokaadid, et NSA tüüpi massiline jälgimine ohustab kodanike eraelu. Kui pärast Snowdeni paljastusi tundus, et privaatsuse pooldajatel on paaripunktiline edumaa, siis Pariisi rünnakute järel võib uskuda, et osa süüd langeb liiga nõrga jälgimistegevuse kraesse. On väga tõenäoline, et elektrooniline jälitustegevus saab siinkohal uue tõuke, mis on seda enam põhjendatud, et ISISel on tõepoolest väga keeruline ja arenenud kommunikatsioonivõimekus.

Karmim käsi ja rangem piirikontroll

Järgmiseks võib arvata, et vähemalt ajutiselt lõpetatakse kaitsekulutuste eelarvete vähendamine. Enamikus Lääne-Euroopa riikides ja ka USAs on viimase kümne aasta jooksul kaitsejõude kokku tõmmatud. Vähenenud on armeede isikkoosseisud, hanked ja eelarved. Samal ajal ei ole vähemalt viimase nelja aasta jooksul suudetud tõestada, et suhteliselt eemalseisev ja peamiselt lühiajaliste õhulöökidega piirduv sekkumine kriisidesse oleks neid oluliselt paremini lahendanud kui laiaulatuslikum sõjaline sekkumine. See kõik juhib loogilise järelduseni, et praegune julgeolekukriis annab teatud usaldusmandaadi karmikäelisemale ja otsustavamale tegutsemisele, mis ilmselt väljendub üheaegselt nii rangemas piirikontrollis kui ka sõjalistes missioonides. Eesti on aga kahtlemata osa liitlassuhete võrgustikust.

Teine pool arutlusest võtab aga ette vead, mida Lääs tegi pärast 9/11. Nendest kõige olulisem on vahest see, et lääs tegi väga palju seda, mida vastaspool teda tegema sundis ja meelitas. Seda nähtust on kutsutud poliitiliseks jiu-jitsu'ks, kus vastane meelitatakse kasutama ülemäärast jõudu, nii et ta omaenese ülemäärasest hoost pikali kukuks.

2004. aastal ilmus nii Abu Bakr Naji nime all üks mõjukamaid Al Qaeda ideoloogiadokumente „Metsikuste ja kaose juhtimine”. See ei ilmunud päris tühjalt kohalt, sest Al Qaeda mõtestas juba 1990. aastatel sarnaselt oma terroritaktikat. Kogu tegevuse eesmärgiks oli oma ridade laiendamine, mille jaoks oli omakorda oluline Lääne kui selge vaenlase meelitamine sõtta, et ühendada tavaliselt killustunud moslemi maailma - Ummah. Sealt edasi seisnes võidustrateegia Lääne ressursside aeglases väljakurnamises, samal ajal kui moslemid ühinevad ühise vaenlase vastu. Lääne poole pealt on selle strateegia mõjust pikalt kirjutanud Pentagoni nõustanud David Kilkullen oma eesti keeleski ilmunud raamatus “Juhupartisanid”, kus ta suhteliselt kriitiline Lääne tegevuse suhtes, mis kohati tekitas endale juurde vaenlasi, selle asemel et nende hulka vähendada.

Hindame inimest tegude järgi