Juhin alkoholiettevõtet uhkusega

Ma olen uhke, et juhin ettevõtet, mis tegutseb Eestis juba üle-eelmisest sajandist ning on etendanud tähtsat rolli selle riigi ja rahva tööstuse ning ettevõtluse arenguloos. Läbi sajandite on siin kire ja pühendumisega arendatud lisaks alkoholikultuurile ka uusi tooteid, mille eesmärk on olnud tõsta au sisse kompromissitut kvaliteeti. Ma juhin alkoholiettevõtet.

Isegi sügaval nõukogude ajal oli selle alati eestimeelse ettevõtte läbivaks jooneks soov propageerida oma toodete kaudu uhkusega meie rahvuskultuuri ning mitte ainult siin, Eestis, vaid ka maailma suurtel turgudel. Just nii nagu seda on ikka teinud prantslased näiteks oma konjaki ja šampanjaga, itaallased grappa või jaapanlased sakega. Olen uhke, et meie Vana Tallinn on vaieldamatult Eesti üks armastatuim ja siit enim kaasa viidud suveniire, mis on aidanud läbi aastakümnete tuhandetel eestlasel võõrastes maades jääd sulatada. 

Alkoholitööstus eeldab väärikust

Viimasel ajal on alkovastased võtnud kasutusele nende endi hinnangul väga kavala mõõdiku, mille kogu sisu seisneb selles, et vaadatakse mida kõvemini mingi poliitikamuutuse kava peale alkoholitööstus reageerib, seda tõhusam meede on. Tekkis tõsine kahtlus, et J. Ossinovski solvangu taga oli soov poliitiliste punktide kogumise nimel saada alkoholitööstus tagajalgadele – tapjaks sõimamisele ju ikka reageerivad! Nii saab näidata ennast väga tõhusate alkoholivastaste meetmete eestseisjana, kuigi reaktsioon on muule.

Tähelepanuta jääb see, et äärmusliku alkoholivastase kampaania teravik ei ole suunatud sinna, kus oleks päriselt vaja riigi ja terviseorganisatsioonide radikaalset sekkumist. Miks me ei kuule midagi alkohoolikute ravi tõhustamise kohta? Miks vorbitakse valmis uusi regulatsioone, mis raamistavad meid kõiki kodanikena, kuid ei tegeleta sellega, kuidas vähendada alkoholi kuritarvitamist ja parandada inimeste hoiakuid? Miks me ei kuule, et oleks midagi päriselt ette võetud umbes kolmandiku kogu viinaturust moodustava salaalkoholi leviku vastu või siiani putkades müüdavate „maitsestatud lõhnavete“ vastu? Olen kindel, et TAI „mustas statistikas“ annavad need tarbijaskonnad oluliselt tooni, kuid nendega ei ole populaarne tegeleda, sest peab äkki käsi määrima.

Kas keegi on kunagi tundnud huvi selle vastu, kes on need Eesti inimesed, kes tegelikult alkoholi kuritarvitavad ja miks nad seda teevad? Miks Ossinovski enda erakonnakaaslased vaatavad avalikult läbi sõrmede aasta-aastalt kasvavale puskari tootmisele, millelt riigikassasse makse ei laeku?

Vaatamata sellele, et Ossinovski on mind ja minu kolleege nimetanud tapjaks, olen ma uhke oma ettevõtte üle, nende inimeste üle, kes siin töötavad, ja selle panuse üle, mida me iga päev teeme, et Eesti alkoholikultuur muutuks väärikamaks, et inimesed hindaks ja austaks üksteist ning omaks sisemist jõudu ning oskust teha vastutustundlikke valikuid ka ilma selleta, et seadus seda käsib.

Üks ajaloost tuntud mees, kes legendi kohaselt vee veiniks muutis on öelnud, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Küllap tema uskus inimestesse.