Keda lollitatakse kirjanikupalgaga?

Mõni aeg tagasi selgitasin Äripäevas töötundide lugemise mõttetust – tööandja peaks oluliseks pidama tehtud tööd ning mitte tööl oldud tunde.

Nüüd tuli uudis, et kirjanikele ja kunstnikele hakatakse maksma palka lihtsalt selle eest, et nad on, kes nad on. Mind pani see uudis õlgu kehitama, sest jutt ei käinud ju palgast. Jutt käib kirjanikele ja kunstnikele makstavast toetusest. Vaatasin pisut asja sisse ja küsimusi tuli üksnes juurde. Mulle tundub, et palga jutuga tegelikult petetakse nii kirjanike ja kunstnikke kui ka üldsust.

Sisuliselt pole tegu palgaga

Ikka on jutt tööst, iseseisvusest, kontrollist – kirjanike ja kuntstnike nn palga jutu juures räägitakse aga võtmes, mis kõik viitavad sellele, et tegemist ei saa olla töölepinguga. Vastuolusid töölepinguseadusega võib leida rohkemgi.

Pole töölepingut, pole ka töötasu ehk palka.

Mis see siis on?

Lugesin läbi Eesti Kultuurkapitali preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alused, taotlemise ja taotluste menetlemise ning toetuste tagasinõudmise korra. Näiteks loometöötoetuste puhul märgitakse, et „kultuurkapitali loometöötoetuste maksmise eesmärk on võimaldada loomeinimestele loomingulisele või teaduslikule tegevusele pühendumist, mille tulemusena tekib autori- või esitajaõiguse alla kuuluv loome- või kunstiteos.“ Siis on veel „Ela ja sära“ stipendium ning loomingulised ja erialastipendiumid, mille eesmärgiks on võimaldada loomeinimesel pühenduda loomingulisele tegevusele.

Nn palka hakatakse samuti maksma loomingulisele tegevusele pühendumise eest. Milles on erinevus? Kultuurkapitali jaotatud toetuste ja stipendiumite puhul on ootus, et midagi valmib, midagi tehakse ja saadakse valmis, et on olemas mingi tulemus. Ilmselgelt on tegemist suuresti projektipõhiste asjadega. Nn palga puhul on ootus ehk äkki siiski tuleb midagi.

Kirjanike ja kunstnike loometöö finantseerimise või sotsiaalsete garantiide loomise lahenduseks ei ole rahajagamine palga nime all, mis tegelikult ei ole üldse palk. Ei sisuliselt ega juriidiliselt. Veelgi enam, asi on ilmselgelt toores, kui pole teada tingimused, mille põhjal hakatakse raha jagama. Aga juba kogutakse avaldusi. Mis see siis on? Keda lollitatakse? Kirjanikke, kunstnikke, avalikkust või veel kedagi? Kui kangesti tahetakse jagada toetust ilma konkreetset tulemust nõudmata, siis tuleks see ka ausalt välja öelda.

Allikas: Maris Lauri blogi