Pole töötajaid, pole ettevõtet

OÜ ei ole seaduse mõttes ettevõtluse vorm, nagu väidab Äripäev 20. oktoobri juhtkirjas. OÜ eraõigusliku juriidilise isikuna on äriühingu liik. Juriidilised isikud on teadupärast fiktsioonid või juriidilised konstruktsioonid, mis kantakse vastavasse registrisse ja mille kaudu on inimestel võimalik n-ö tsiviilkäibes osaleda.

Ettevõtlus kui mõiste on jäänud õigusallikates määratlemata. Küll aga võib sellest aru saada kui tegevusest, mille eesmärk on kasumit taotlevate äriühingute asutamine, nende käigushoidmine, arendamine ja laiendamine ehk igasugune majandustegevus (majandamine), mille eesmärk on tulu saamine kauba tootmise ja teenuse osutamise kaudu.

Kui ettevõtlus piirdub OÜ asutamisega (mida ju mõned bürood ka müügiks riiulitesse asutavad) ja sellest mingite rahavoogude läbilaskmisega, siis on ettevõtlusest rääkimine ilukirjanduslik liialdus. Seetõttu olen nõus Harry Tuulega, kes kirjutas, et juriidilise keha asutamine ja selle kasutamine ei tee veel inimesest ettevõtjat.

Seaduseandja tööõnnetus

Seaduse mõttes on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus (ehk siis FIE), ning seaduses sätestatud äriühing (OÜ, AS jt). Ehk siis inimene saaks olla ettevõtja vaid FIEna tegutsedes. See on seaduseandja tööõnnetus!

Tavakeeles peame ettevõtja all silmas aktiivset inimest, kes on äriühingu omanik ja selle tegevuse organiseerija, kes kannab selle tegevusega seotud riski ning omandab ettevõtjatulu. Anglo-ameerika keele- ja õigusruumi esindajatele on raske selgeks teha, et äriühing on ettevõtja, nad ei saa sellest lihtsalt aru. Kahjuks Eesti õiguskord sellist mõistemääratlust (inimene on ettevõtja vaid FIE-na) kasutab. Kui see, et seaduses ja tavakeeles on sõnadel erinev tähendus, tundub ebamõistlik, tuleb seadust inimestele arusaadavamas suunas muuta.

Tavakeeles tähendab ettevõte äriühingut, kuid õiguslikult peetakse ettevõtte all silmas hoopis majandusüksust, mille kaudu ettevõtja (FIE või äriühing) tegutseb. Ettevõte võib tegelikult kuuluda näiteks ka MTÜ-le ja SA-le. Nn OÜtamise kontekstis annab võimaluse asuda seisukohale, et kui OÜ-l ettevõte puudub (pole töötajaid, pole tehnilisi vahendeid jne – pole seda majandusüksust, mille kaudu tegutseda), siis ei saa OÜ ka midagi toota ja mingeid teenuseid osutada. 

Ja kui seda ei saa, siis mille eest OÜ arveid esitab? Juhatuse liikme ülesanneteks seaduse mõttes ei ole kaupade tootmine ja teenuste osutamine. Töölepingu seadus aga räägib sellest, et töötajale makstakse töötasu kui konkreetse töö tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Siin on mõtlemisainet.

Lahendus

Kas ühe-mehe OÜ kohta on vettpidav lahendus olemas? On, kui see üks mees või naine peale omanik ja juhatuse liige olemisele vormistab ennast tööle. Pole töötajaid, pole ettevõtet!

OÜtamise all võiksime siis silmas pidada olukorda, et asutatakse ja kasutatakse OÜ-d, millel puudub ettevõte. Ehk siis OÜ, millel pole ühtegi töötajat, kelle ülesandeks oleks mingi kauba tootmine või teenuse osutamine. Selles mõttes olen osaliselt nõus Äripäeva määratlusega, et OÜtamise puhul on tegemist OÜ loomisega eesmärgiga millestki kõrvale hiilida (nt sotsiaalmaksu maksmisest).