Rahaturu hullumaja

Finantsturgudega tutvudes tasub endale kohe alguses aru anda, et turud on juba loomuselt maniakaal-depressiivsed. Kui seda meeles pidada, on veidi lihtsam hoida turgudel toimuvaga emotsionaalset distantsi ning keskenduda sellele, mis on tähtis. Ei ole põhjust sattuda eufooriasse, kui vara hind tõuseb, ning langeda ahastusse, kui vara hind kukub, seda olukorras, kus vara pakutav tulu püsib muutumatuna. Praeguseks on aga paljude varade hinnad kaotanud seose nende pakutava tuluga ning finantsturud on muutunud hüsteeriliseks. Väärtpaberite hindasid ei mõjuta enam tulu, mida need pakuvad, vaid keskpankade otsused.

Paljud investorid elavad keskpankade loodud hüperreaalsuses, mil pole tegelikkusega kuigi palju pistmist ega pidepunkte igapäevaeluga. Praegu on peaaegu reegel, et aktsiaturud tõusevad negatiivsete majandusuudiste peale. Seletus on lihtne – mida halvem olukord majanduses, seda rohkem pumpavad keskpangad ringlusesse raha. Mida rohkem raha pumbatakse ringlusse, seda rohkem raha liigub finantsturgudele ja seda kõrgemale tõusevad väärtpaberite hinnad. Keskpangad loodavad, et kerkivad varade hinnad käivitavad nn rikkuse efekti, kus nii tarbijad kui ka ettevõtted julgevad kindlamalt vaadata tulevikku.

Kuid selle asemel, et soodustada investeerimist, soodustab praegune nullintressimäärade poliitika hoopis spekuleerimist. Ükski pikaajaline investor ei ehita äriplaani sellele, et intressimäärad jäävad nullilähedasteks väga pikaks ajaks. Seega võib väita, et praegu toetavad keskpangad oma tegevusega vastutustundetut ja hoolimatut käitumist. Madalate intressimääradega võetakse raha ära säästjatelt ja antakse neile, kes elavad üle võimete. Spekulante eelistatakse investoritele.

Kuidas sellises olukorras raha paigutada? Kui eesmärk on spekuleerida, tasub keskpankade rahapumbale võimalikult lähedale trügida – näiteks investeerida suurte rahvusvaheliste pankade aktsiatesse. Kui aga eesmärk on kapitali säilimine ja pikaajaline tootlus, tasub ennast distantseerida kõrge võlakoormusega ettevõtetest ja riikidest.

Kuigi keskpangad soosivad praegu vägagi investorite riskikäitumist, ei tee see ühiskonda rikkamaks. Nii raha trükkimine kui ka spekuleerimine jaotavad vaid ühiskonnas rikkust ümber ning järjest kasvav võlakoormus suurendab vaid riske ning hüsteeriat finantsturgudel.

Rikkus ja meelerahu sünnivad ikkagi ainult säästmisega – kui kulutatakse vähem kui teenitakse ning üle jääv summa investeeritakse nii, et see teeniks jooksvat tulu. Kui raha ei ole võimalik kohe tööle panna, siis tuleb oodata lihtsalt paremat aega.

Rahaga ei tasu emotsionaalselt ümber käia. Ei tasu lasta ennast turgude meeleoludest kaasa kiskuda. Palju kindlam on investeerida siis, kui eufooria ja paanikahood on möödunud ning turg teeb taas korralikult oma tööd – suunab kapitali neisse projektidesse, mis pakuvad kõrget pikaajalist tootlust.