Säästukorter kui uus hüppelaud

Milles on siis sageli mitte-nii-heas korras vanade ühikatüüpi majade võlu, kus duši­nurgas tavaliselt hoogsalt ümber keerata ei saa ning köögi­nurka üle ühe poti ja panni ei mahu? Vastus on siinkohal lihtne – väikesem ruutmeetrite arv tähendab nii väikesemat üürikulu kui ka suuri sääste kommunaalkulude, eelkõige kütte arvelt.

Kirjutades enda üürikorteri jaoks kuulutust, ootasin tagasi­hoidlikku huvi – pigem mõned tudengid, kellel Põhja-­Tallinnasse asja, või mõni eraldi elu alustav noor inimene. Kohe kuulutuse ülesminekust hakkas aga telefon helisema ning kolme päevaga leidsin üürilise üle 30 huvilise seast. Üürilisi on aga lausa kaks – noorpaar, kellel on suur soov Tallinnasse kolida, kellel aga pole võimalust välja käia üüri tavamõõdus korteri jaoks ning ületamatuks jäävad ka maakleritasud ja tagatisnõuded.

Ka teiste huviliste hulgast tuli sarnane trend – olles Tallinna värskelt kolinud või tehes lihttööd, ei ole võimalik pere-­eelarvesse mahutada tavalist elupinda. Võiks arvata, et noored pingutaksid selle nimel, et üürimise asemel endale kasvõi tillukene esimene kodu osta, kasvõi seesama 12-ruutmeetrine, ent ka sissemaksu kogumine, mis võib Kredexi käendusel olla vaid 10 protsenti, on sageli ületamatu eesmärk, mis eeldab aastatepikkust ranget finantsdistsipliini.

Uus nišš

Seega ongi 12-ruutmeetristest korteritest saanud huvitav nišitoode, tegemist on justkui hüppelauaga tavalisele korteriturule. Enne elad kas kuskil suurema seltskonnaga korterikaaslastega või tillukeses ühikatüüpi toas ning alles siis, kui on finantsiline jalgealune tugev, mõtled kolimisele.

Kui me räägime aga Eesti palgakasvust, eriti miinimumpalga kasvust, siis pole ilmselt loota, et inimesed saaksid hakata märkimisväärselt rohkem raha elamispinnale kulutama, mis tekitab pisikestele korteritele püsiva nõudluse.