Tahtmisi varitsevad kurjad aga'd

Majandusteaduses on mitmesuguseid teooriaid, sealjuures mitmed on üksteisega vastuolus, kuid ikkagi õiged, sest kehtivad teatud tingimustel. On siiski üks universaalne reegel, mis on kehtinud vist küll aegade algusest ja mida võiks seega pidada ka majanduslikuks loodusseaduseks: hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras. Kui midagi väga tahetakse, siis ollakse selle eest nõus rohkem maksma, olgu siis tasu rahaline või mitte. Kui aga asi ei ole ahvatlev, siis on ka tasu selle eest tagasihoidlikum ning võib juhtuda, et mõnel asjal ei olegi hinda, sest keegi ei taha seda.

Tööjõu hind on palk ning seda mõjutavad tööjõu nõudmine ja pakkumine. Tööjõu nõudmine on ettevõtete ja asutuste vajadus töötajate järgi, täpsemini vajalikud töötunnid. Tööjõu pakkumine on tööealised ja töövõimelised inimesed, kes soovivad töötada (jätame orjuse ja sotsialistliku töökohustuse kõrvale).

Kui ettevõtted soovivad rohkem töötajaid palgata, kuid tööjõu pakkumine ei muutu, siis palk tõuseb. Kui pakkumine väheneb, aga vajadus töötajate järgi ei vähene, siis palk tõuseb. Kui nõudlus töötajate järgi kasvab ja samal ajal tööhuviliste hulk väheneb, siis läheb palgakasv kiiremaks kui eelkirjeldatud kahel juhul eraldi, sest mida suurem on nõudmise ja pakkumise erinevus, seda kiirem on palgatõus.

On loogiline, et tööandjad loobuvad nende jaoks liialt kulukaks (ja praegu on kulukasvu põhjuseks tööjõukulu) muutuvast tootmisest. Seega väheneb tööjõu nõudlus ja seega ka surve palkadele, mis tähendab, et palgakasv pidurdub. Kuna tööjõu pakkumine väheneb, ei pruugi tööpuudus sealjuures kasvada. Seda muidugi eeldusel, et struktuurne tööpuudus on väike ja koondatud inimesed leiavad kiiresti uue töö. Viimases ma kahtlen – praegused madalad palgad on selgelt seotud ka odavate toodetega ja väga märkimisväärne osa madalapalgalisi ei ole võimeline ilma ümber- või täiendõppeta tegema teistsugust tööd. Kuid olulisem on see, et tootmise vähendamine on tootmise vähendamine ning sellel on mõju majanduskasvule, kusjuures mitte kasvu tugevnemise suunas.

Majanduskasvu ja tootmismahtude kasvu kiirenemine, palkade kasvu vähenemine, tööpuuduse taseme sisuline paigal püsimine olukorras, kus investeeringuid tootmise uuendamisse tehakse selgelt ebapiisavalt, pole lihtsalt võimalik. Sellised prognoosid on soovprognoosid. Me võime tahta, et see nii oleks, kuid asjad ei kõlksu kokku. Asjad käivad ikka nii, et liigne kulude kasv toob korrektsiooni tootmises ehk majanduskasvus, sellele järgneb tööjõunõudluse vähenemine ja palgasurve nõrgenemine. Ja kui tekib optimismi ettevõtjates, siis nad hakkavad investeerima ja uusi töötajaid palkama, see aga võtab ikkagi vähemalt 1–2 aastat aega. Seda juhul, kui maailmas ja meie lähiturgudel midagi ootamatut või tõsiselt halba ei juhtu. Selle „kui-ga“ on aga praegu küll pilt väga niru.

Allikas: Maris Lauri blogi