Hiina saadab paanilisi signaale

Muidugi, nagu iga teise krahhi puhul ajaloos, on siingi olnud tegemist laiaulatusliku võimenduse kasutamisega. Aga probleem ei ole ka siin mitte selles, et võimenduse kasutamine näiteks nõrgukeste maaklerfirmade kaudu finantssüsteemi vundamenti kõigutama hakkaks. Maaklerfirmad saavad hakkama. Bilansid on tugevad. Kasum tuleb neil peamiselt vahendustegevusest ja mitte positsioonide võtmisest. Probleem pole ka selles, et ettevõtted finantseerimisega hätta jääks, kui aktsiaturg enam kapitali kaasamisel abiks ei suuda olla. Muid allikaid on piisavalt. 

Asi kisub hapuks

Probleem on selles, et poliitiline eliit esiteks julgustas laiemat avalikkust aktsiaturul osalema. Teiseks aga, kui asi hapuks kiskus, unustas ära ühe senise olulisima põhimõtte – rakendada selliseid majanduspoliitilisi meetmeid, millel on positiivne ajalooline pretsedent. Hinnalanguse vältimiseks kehtestatavad (paanilised) regulatiivsed piirangud on aga kütus pikaajalisteks turumoonutusteks. Nagu loomulikult ka see, et aktsiaturule sisuliselt riigipoolset reklaami tehti. Selline käitumine võib olla aga laiemalt  sümptomaatiline. Aga kuidas?

Suurim probleem ei ole mitte börsikrahhis ega lühiajalises aeglustuvas kasvus, vaid selles, et redisehooaeg paistab läbi olevat. Praeguse valitsuse lubatud reformid on toppama jäänud ning riigile ning parteile edu toonud majanduskasvule orienteeritud suund on pidanud andma teed millelegi uuele. Nimelt majanduskasvu asemel näib olevat olulisimaks suunaks hoopis riigi sõnaõiguse kasvatamine globaalsel areenil. Mina julgen kahelda, kas investori seisukohalt selline varasemast erinev prioriteet kuidagigi positiivne on. Sellel on ilmselt teatud mõju Aasiale kui piirkonnale laiemalt ning ka toormete viimase aja jõulise hinnalanguse taustal paistab olevat just see sama prioriteetide muutumine. 

Ainus asjaolu, mis võib fookuse taas majanduskasvule ja selleks vajalike reformide juurde tagasi tuua, on see, et aeglasem majanduskasv tähendab aeglasemat üldise elustandardi paranemist ning seega ka hapramat legitiimsust. Päris täbar oleks olukord siis, kui prioriteedid on liiga kaua vales kohas ning elu sunnib devalveerimisele mõtlema. Metafooride maailma tagasi minnes peab siiski nentima, et redis on parem kui peet.