Kreekat ei visata välja

Probleem konkurentsivõimes

Paraku on EL kõige kasulikum kõige konkurentsivõimelisemale majandusele. Suurtest majandusriikidest on selleks Saksamaa. Vabaturul konkureerimisega ei saa ääremaad ja majanduslikult mahajäänud riigid paraku samaväärselt hakkama. Teistest konkurentsivõimelisem Saksamaa, või olgu see siis Austria, Rootsi, Holland, Luksemburg või Taani, toodab odavamat ja kvaliteetsemat kaupa kui näiteks Eesti. Reaalsus on, et Saksamaal toodetud müsli on Eesti poeletil kaks korda odavam kui kohalik Veskimati oma, autotööstusest ja tehnikast rääkimata.

Saksamaale ja teistele arenenud majandustele on olukord soodne, sest nende turg on riikide ühendusega loodud vabaturu abil suurem. Ääremaade ja nõrgemate majanduste ettevõtted ei suuda konkureerida Saksa ettevõtetega hinnas ja kvaliteedis ning on kohati määratud välja surema, mille tõttu kannatavad nõrgemate riikide ettevõtted ja tööstus. See, et Kreeka on ELi ülejäänud riikidest praegu nõrgim ja olnud seda pikemat aega, ei tähenda, et kreeklased oleksid rumalad ja laisad ning sooviksid elada teiste riikide kulul. ELi vabaturul on paraku hakkamasaamisega probleeme ka näiteks Itaalial, Hispaanial, Portugalil ja Suurbritannial. Isegi Belgia ja Prantsusmaa puhul on küsitavusi.

Üks võimalus jooksevkonto puudujääkide katmiseks on jõukamatelt riikidelt tulevad tagastamatud toetused, mis mängivad tähtsat rolli ka Eesti riigieelarve koostamisel. Teine variant on üritada Euroopa arengutempoga sammu pidada, kattes jooksevkonto puudujääki laenudega rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt viisil, kuidas Kreeka või Itaalia on seda teinud. Paraku annab viimane lähenemine efekti ainult kindlaks perioodiks ja mõjub pikemas perioodis laastavalt, nagu on juhtunud Kreekaga ja küllalt tõenäoliselt juhtub ka Itaaliaga. Kreeka majandus on viimase seitsme aastaga kahanenud rohkem kui Ameerika Ühendriikide oma Suure Depressiooni ajal (1929–1933) ning Kreeka tööpuudus ületab juba aastaid Suure Depressiooni aegset suurimat tööpuudust. Kreeka olukorda ei peaks keegi kadestama, isegi kui kreeklased on meist endiselt keskmiselt veidi jõukamad.

Kasu tuleb ka vaeste ülalpidamisega

EL on paradoksaalselt kõige kasulikum konkurentsivõimelistele majandustele isegi siis, kui vaesemaid riike tuleb üleval pidada. Kusjuures puuduvat raha on jooksvate kulutuste katteks väga kasulik anda laenuna, sest sellest ei suurene otseselt konkurentsivõime. Küll aga peab laenu saanud riik millalgi vaatama tõele näkku ja olema valmis leppima võlaorjusega. Konkurentsivõimetus koos laenamisega tingib selle, et võlgadest ei ole enam ainult oma majandusest kaasatud ressurssidega sisuliselt võimalik vabaneda.

Lisaraha vaesematele piirkondadele jagamisega (kas või Balti riigid) saab mudel toimida mõnda aega. Seejuures kõige enam võidab riik, kus raha teenitakse ja kaupu toodetakse. Jõukamaks saavad sellest nii ettevõtted kui ka riigi kodanikud. Isegi kui rikas riik katab ära vaesema riigi eelarve puudujäägi, ei kata see paraku kogu n-ö puuduolevat osa, sest riigieelarve väljendab suurusjärguna vaid kolmandikku majandusest. Järelikult, hoides vaesema riigi eelarvet tasakaalus toetuste kaudu, võib elanikkond konkurentsivõimetuse tõttu üha enam vaesuda ja jõukama riigi rahvas koguda jõukust spondeerimisest hoolimata. Seega on ELi koospüsimine kasulik sellistele riikidele nagu Saksamaa, Rootsi, Taani, Luksemburg, Austria ja Holland, sest nad saavad vabalt konkureerida ääremaade tööstuste ja toodanguga, kes ei ole konkurentsivõimelised. Paraku on isegi Eesti piimatööstusel raske konkureerida Taani omaga, Itaalia jalatsitööstusega me ei suuda võistelda ja tomateid ostame Hollandist.

Isegi kui katta mingil viisil riigieelarve puudujääk, mis tuleneb hääbuvast majandusest suhtelises võrdluses teiste riikidega, siis lahendab see kokkuvõttes vähe. Kui konkurentsivõimetusest tulenevat puudujääki kattis Kreeka laenudega, siis sisuliselt läks Kreeka majandus aurude peale ammu enne seda, kui 2007. aastast hakkasid ilmnema esimesed probleemid riiklike võlakirjade lunastamisega.