Idioot, kellel vedas

Etalon Varahaldus ja mina isiklikult olen saanud viimastel päevadel tulist kriitikat Kreeka seisukohtade tõttu ja investeeringute tõttu Kreeka aktsiaturule.

Igor Rõtov kirjutas kolmapäevase Äripäeva kolumnis Etalon Varahalduse Kreeka investeeringute kohta, et „samasuguse eduga võiks Mikk võtta enda, oma sõprade ja sugulaste säästud, kõndida nendega kasiinosse ja panna kogu raha punasele värvile“. Selles lauses väljendub küll Kreeka investeeringute riskantsus, kuid investeerimisega on sellel vähe pistmist.

Aktsiad poole hinnaga

Esiteks, Etalon Varahaldus ostis Kreeka aktsiaid, makstes aktsiate eest 56% aktsiate raamatupidamislikust hinnast, soetades aktsiaid keskmise P/E suhtega 11,2 ajal, mil Kreeka majandus on kahanenud võrreldes 2007. aastaga 26% ehk sama palju, kui kahanes USA majandus Suure Depressiooni ajal aastatel 1929–1933, selle vahega, et kreeklaste jaoks on kriis 4 aasta asemel kestnud juba 7 aastat. Kui Suure Depressiooni ajal küündis USAs tööpuudus maksimaalselt 24,9%ni, siis Kreeka tööpuudus on juba aastaid 27% lähedal ning noorte tööpuudus küündib üle 50%. Eurostati andmetel elab koos vanematega 63,5% 18–34aastastest ning üle 50% 24–34aastastest.

Kreeka aktsiad on langenud 2007. aasta oktoobri tipptasemelt üle 86% ning 1999. aasta tipptasemega võrreldes üle 88%. Kreeka aktsiaindeks kaupleb tasemel, millel kauples 1990. aasta aprillis ehk üle veerand sajandi tagasi.

Kriisis karastunud ettevõtted

Teiseks, Kreeka aktsiad ei ole Kreeka võlakirjad. Läbi aktsiate saab osta ettevõtteid, mis on pidanud vastu 7 aastat karmi kriisi ning neid ettevõtteid müüakse 44% odavamalt, kui on nende raamatupidamislik väärtus, kuigi seda näitajat ei peaks liiga tõsiselt võtma. Samas USA S&P 500 aktsiate eest tuleb keskmiselt välja käia 263% raamatupidamislikust väärtusest.

Väljavaateid vaadates on selge, et Kreeka ei ole suuteline maksma tagasi riiklikke laene. See ei ole matemaatiliselt võimalik, kuigi mõni võib arvutada, et iga Kreeka kodaniku kohta on riiklikku võlga vaid 30 000 eurot. Paraku see kogusumma on umbes sama palju, kui on kokku väärt üle nelja aasta Kreeka riigieelarve tulud. Seega reaalsus on, et ainuüksi laenuintresside teenindamiseks kuluks Kreekal 5% intressimäära korral 20% riigieelarvest. Kaotades selline maht riigieelarvest, saab majanduslik allakäiguspiraal ainult jätkuda ning lootus laenude kasv kontrolli alla saada on praktiliselt olematu. Paraku järelturul kehtis Kreeka pikaajaliste võlakirjade jaoks aprillis intressimäär ligi 12%.

Arvestades seda, et ka riiklik pankrot võimaldaks sellise allakäiguspiraali lõpetada (lisaks mõistlikule kokkuleppele Euroopa ja Kreeka vahel, sest igaveseks ajaks virelev Kreeka ei peaks olema ka kellegi huvides), siis on just loogiline, et võib olla väga hea aeg Kreeka aktsiaid osta.

Kui antud investeeringuga läheb hästi, on ilmselt võimalik vaid tõdeda, et olin idioot, kellel vedas.