Nii palju ei saa kõige juhmimgi ettevõtja eksida!

Niisiis, eraettevõtjal on ebaõnnestumine tegevusgeenidesse sisse kirjutatud. Ja ilma vigade tegemiseta ei saa ta kuhugi jõuda. Ja see on tema õigus ja kohustus – vigu teha! Küsige suvaliselt ettevõtjalt ja ta räägib teile pikalt, kuidas ta eksimuste abil on õnnestumiste poole liikunud.

Riigiga on teine teema. Riik ei saa ega tohi eksida suures ulatuses, eriti eelarvete koostamisel. Riigi allasutused – eri ametid – teevad iga päev tööd, korjates kokku kogu majanduse statistikat, et nende põhjal saaks koostada tulevasi eelarveid, eelkõige riigieelarveid. Tuhanded inimesed saavad palka selle eest. Ettevõtjana ei vaidle ma vastu, kui riik minult neid andmeid tahab, see on talle vajalik, kuigi mulle kallis ja tülikas.

Riigil on kõik andmed käes

Nüüd kui riik otsustab oma ametnike palka tõsta ja selle katteks mõtleb välja täiendava maksutõusu ettevõtjale, siis loomulikult ei tee see ühtegi firmaomanikku õnnelikuks (ja ärme eelda, et kõik nendest on petised). Jätame kõrvale autod ja erisoodustuse. Riik peaks ju teadma, kui palju ta kavandatud muudatusega reaalselt maksuraha kokku korjab. Kõik algandmed on ju olemas!

Pool aastat hiljem selgub, et kavandatud maksud ei laekugi. Heakene küll, midagi nagu tuleb, aga mitte selles mahus, mis planeeriti. Muidugi võib ju vaadata asja ka positiivsest poolest: see miski, mis laekub, on ju täiendav raha, mida enne polnud. Aga asja peamine point seisneb sellest, et plaanitud raha on juba riigieelarvesse arvestatud ja see on ka juba riigiametnike palkadetõusuks nii öelda ette ära kulutatud.

Meenub üks minu ettevõtmine, kus juht kulutas ära raha, mis kunagi ei laekunudki. Hiljem selgus, et üks osa arveteid olidki puhta fiktiivsed ja teine osa oli soovunelm.  Ometi olid need summad eelarves sees. Kuniks nõukogu jaole sai ja asja mõistis, oli juba hilja,  firma kaua enam ei püsinud ja lõpetas pankrotiga.

Ehk siis mis oli minu ütlemise mõte? Ma ei öelnud seda, kas autode lisamaksustamine on õige või vale, või et kas see meeldib mulle või mitte, vaid seda, et riik peab olema vägagi teadlik oma tuludest ja kuludest, mitte panema prognoosiga mööda neli-viis korda. Lisagem siia ametnike palk ja ümberkorralduste hind. Nii palju ei saa isegi kõige juhmim ettevõtja eksida! Ja kui eksibki, siis vastutab oma rahakotiga. See näitab veelkord, et vastutamatus, Exceli-põhine majandusarvutus ilma analüüsita, pikaajalise nägemuseta ja ettevõtjate sõnu kuulamata on saamas peavooluks, kus võetakse ette kõik ühikud ja korrutatakse läbi koefitsendiga, mis peaks siis olema täiendav laekumine. Ametnikud, mäletate, jõgi voolab sealt, kus kõige lihtsam ja te ei saa teda sundida liikuma vastupidi, nagu Vene ajal sooviti Siberi jõgedega teha. Muidugi, jõge pätiks seetõttu pidada on eriti küüniline.

Küll alles reguleeriks!