Toome palgakriteeriumi riigihankesse

Hanke võitmise võti

Mai lõpus käsitles Äripäev võimalikku ümbrikupalkade probleemi lammutussektoris. Turuosalisena saan tuua konkreetse arvulise näite, kus peegeldub tegelikult tasutud tööjõumaksude moonutus, mis on ilmselt kujunenud ka võtmeks hanke võitmisel.

2014. aasta lõpus korraldas kaitseministeerium hanke Piirsalu linnaku lammutamiseks. Edukaks pakkujaks osutus Aspen Grupp OÜ hinnaga 163 000 eurot, mille keskmine palgakulu 2013. aastal oli 789 eurot, teiseks jäi Jäätmeproff OÜ pakkumine 167 600 eurot, kus keskmine palgakulu oli 440 eurot ning kolmandaks ühispakkujad Purustaja OÜ ja Eldostar OÜ 173 800 euroga ja nende ettevõtete keskmine palgakulu oli samal ajal vastavalt 1734 ja 1680 eurot. Palkade vahe erineb kordades. Kui arvestada pakkujate keskmiseid palgakulusid, sai riik selle hankega Aspenilt tagasi 11 000–12 000 eurot tööjõumakse, kuid võinuks saada kaks korda rohkem, kui oleks eelistatud Purustajat ja Eldostari. Kui mingil põhjusel oleks võitnud Jäätmeproff, siis oleks võinud jääda riigimaksud ka alla 7000 euro. Kui lisaks hankemaksumusele oleks vaadatud maksulaekumist ravi-, pensioni- ja töötuskindlustusse ning riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvetesse, siis võinuks n-ö ühiskondliku netomaksumuse alusel pakkujaid ka teistmoodi reastada.

Palgakriteerium vähendaks anomaaliaid

Kui riik suudab palgakriteeriumi ühel või teisel moel seadusesse kirjutada ning hankijad hakkavad pakkujaid hindama ja reastama tegelikult tasutud tööjõumaksude alusel, siis jääks kindlasti vähemaks ametliku palga anomaaliaid ning koos sellega ka absurdseid selgitusi palgatasemete õigustamiseks. Jätkuvalt on üleval küsimärk, kuidas osa firmasid suudab oma võtmetöötajaid ja eriala professionaale leida tegelikust miinimumist 20–30 protsenti madalama palgaga või suisa palgavaesuseks klassifitseeruval tasemel.

Riik on lubanud uues riigihangete seaduse eelnõus käsitleda varasemast rohkem kvalitatiivseid, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid hindamiskriteeriume. Palgakulude hindamine on kahtlemata üks objektiivsemaid kriteeriume, mille alusel õiglast konkurentsi ja kvaliteetset ehitustööd tagada, aga ka riigi maksulaekumist parandada.