Võlakriisi lahendamiseks on vaja Kreeka tahet

Praegu on pooleli teise Kreeka finantsabi programmi täitmine. Selle sisuks on ühelt poolt Kreekale laenumaksete tasumiseks tarviliku finantsabi eraldamine, teisalt aga Kreeka kohustus parandada oma eelarvepositsiooni ning teha mitmesuguseid reforme. Veebruaris pikendati programmi juuni lõpuni ning sellest seni veel üle kandmata summade väljamaksmise eelduseks on Kreeka poolt programmi tingimustest kinni pidamine.

Teatavasti sai Kreeka jaanuari lõpul toimunud parlamendivalimiste tulemusena uue valitsuse ning sellega seoses on mõnda aega valitsenud ebaselgus mitmetes laenuandjate jaoks olulistes küsimustes. Ebaselgus on pinnas erinevatele spekulatsioonidele ning neid on meedias ka kogu spektri ulatuses esitatud. Soovin selle taustal osutada kahele asjaolule, millest esimene on Eestis ehk vähe teadvustatud ning teine omab tähtsust ka meie enda riigivõla suurendamiseks esitatud ettepanekute puhul.

Esiteks tuleb tõdeda, et Kreeka on tänaseks läbi teinud üsna ulatusliku kohanemise. Riigieelarve tasandil vaadatuna jõuti eelmisel aastal primaartasakaaluni, mis tähendab, et laenumakseid arvestamata on Kreeka riigi tulud ja kulud tasakaalus. Tee sinna pole olnud lihtne. Kreeka SKP vähenes perioodil 2008-2013 27% võrra, tööpuudus tõusis kuni 28 protsendini, palku ja pensione kärbiti kuni 30% ulatuses.

Kreeka riigivõlg on küll endiselt kõrge (142 miljardit eurot, ca 170% SKP-st), kuid restruktureerimise järgselt on selle tingimused üsna soodsad. Näiteks on keskmine laenude tähtaeg 32 aastat ja intressimaksed on osaliselt ajatatud. Et Kreeka oma riigivõla teenindamisega kõrvalise abita hakkama saaks, on tarvis jõuda piisava eelarve primaarülejäägini. Viimane eeldab Kreeka majanduse jätkuvat kosumist ja sellele kaasa aitavat riigi majanduspoliitikat. Aktuaalseteks murekohtadeks on näiteks pensioni- ja tööturureformid ja ka erastamine, mis võiks anda tõuke tootlikkuse kasvuks.

Paljude otsuste tagajärg

Siinkohal tuleb aga paratamatult mängu poliitika. Reeglina ei satu riigid võlakriisi üleöö, vaid tegemist on paljude otsuste pikaajalise tagajärjega. Tavaliselt ei leidu seetõttu ka lihtsat teed kriisist välja. Pea iga inimene on oma nahal kogenud, et laenu võtta on lihtsam kui tagasi maksta, ent inimese ja riigi vahel on selles küsimuses oluline erinevus. Inimene langetab oma otsused ise ja kogeb ka nende tagajärgi.

Riigi eest aga otsustavad valitsus, parlament ja valijad ning need ei püsi muutumatuna. Riigi laenukoormus on seega vähemalt samavõrd poliitiline kui majanduslik küsimus. Pikka aega kuhjunud riigivõla klaarimine võib jääda ülesandeks neile, kes selle võtmist otsustanud pole või keda selle võtmise ajal olemaski polnud. Sellega kaasnevad nii moraalsed kui praktilised dilemmad, mille lahendamine on nii finantsistide kui poliitikute ülesanne.

Võlakriisi lahendamiseks on lisaks teoreetilisele võimalusele vaja head tahet ning mitte üksnes hetkeks, vaid pikema perioodi vältel. Kreeka finantsstabiilsuse saavutamise võti on paljuski selle tahte olemasolus ja püsivuses. Valimiste järgselt kerkinud ebakindluse ületamise võimalikkuse kohta peab vastus tulema lähiajal. Usun, et nii Kreeka kui kreeditoride jaoks oleks parim lahendus seniste kokkulepete austamine ning nendest lähtuv edasine koostöö.