Miks on hispaanlane parem kui eestlane?

Euroopa majandus kiratseb suuresti seetõttu, et ühisturg, millesse investeerime Euroopa Liidu 30 000-pealise aparaadi ülalpidamiseks meeletuid summasid, ei suuda murda riikidevahelisi, eriti digitaalseid piire.

Sõnades on enamik liikmesriike ühisturu poolt, kuid tegudes vastu. Selge näide on lennundus, kus ka Eesti püüab päästa rahvuslikku lennufirmat Estonian Air, kuigi selle kahjum oli eelmisel aastal plaanitust koguni kaks korda suurem – jõudes 6,4 miljoni euroni.

Vaba konkurentsi korral ei tohiks Eesti riik oma lennufirmat toetada. Ühisturul on nii plusse kui miinuseid, kuid poliitika peab olema ühetaoline – võrdsed võimalused kõigile turuosalistele. Võimalik, et just seetõttu läheb Estonian Air pankrotti. Vastuseis välismaiste kaupade, kuid eriti teenuste vabale liikumisele, on suur. Iga rahvas eelistab oma kaupu, mille müügiks teevad nad kampaaniad. Ka eestlased. Nt Eelista eestimaist.

Euroopa Liitu ei käsitleta aga statistikas reeglina „ühena” ning liidrirolli vabatahtlik loovutamine on äriliselt kahjulik. Turuliider dikteerib hinna ning tal on palju eeliseid. Euroopa Liit aga ei suuda neid ära kasutada.

USAl on lihtsam, sest osariikide vahelised piirid on ületatavamad kui riigipiirid. Kui võrrelda liikmesriike Eesti valdadega, siis mõistame – kõik tahavad tegelikult ajada oma asja ja iseseisvalt. Majanduslikult on see ebaefektiivne, kuid iseseisvus on palju tähtsam, magusam.

Kuigi finantsteenuste puhul on piiride ületamine palju lihtsam kui nt sadamate vms füüsilise puhul – Rotterdami sadamat Tallinna ajutiselt ei koli – ei ole nt üle-euroopalisi kindlustuslepinguid ega ka laenulepinguid enamasti võimalik sõlmida. Kui eestlane tahaks kasutada nt Hispaania firma kindlustusteenuseid või sõlmida laenulepingu sealse pangaga – paraku ei ole see võimalik. Takistuseks on üle-euroopaline isikute identifitseerimise tööriist. Meil on ID-kaart, aga kõigil ei ole. Samuti puuduvad ühtsed taustakontrolli mehhanismid, et ühisturg nende teenuste osas päriselt ka tööle hakkaks.

Mõnes mõttes me kardame isegi lätlasi ja leedukaid ning laidame maha nende tooteid ja teenuseid. Me oleme nõus maksma Eesti kauba eest kõrgemat hinda, kuna see on „parem”, kuna ta on „eestlane”. Kuid teist küljest – just sellise suhtumisega õõnestame me oma kaupade eksportimise võimalusi mitte ainult Lätti, Leetu ja Poola, vaid ka Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse. „Eelista eestimaist“ on reklaamlausena sobiv, kui me oleksime kogu ülejäänud Euroopaga kaubandussõjas. Kuid me oleme liidus. Kaubanduse külm sõda ei ole siiani lõppenud.