Silmakirjalik valija ja ennasttäis poliitika

Äsjaste Soome valimiste võitja ja tõenäoline järgmine peamister Juha Sipilä ütles, et tema moodustatava valitsuse esimene kriteerium on usaldus partnerite vahel. Rõivase valitsuse puhul see väliselt tajutav ei ole. Omad annavad talle kogu aeg kolakat. Ruta Arumäe võttis Jevgeni Ossinovskist jt eeskuju. Eestis valiti lubadusi, Soomes valitsemise kultuuri. Seda on Eestis piiratult.

Kuidas plaanite Eestit juhtida? Poliitikas on paraku nii, et mittetulundusühing ehk erakond ei kohusta kedagi muuks kui oma isiklikuks karjääriks, milleks pahatihti tuleb teisi halastamatult kõrvale lükata (mis ei tähenda, et lükkaja pole lükatavast targem, ilusam ja võimekam). Loomulikult toob see kaasa tülisid. Mõned algajad ja rohelised, nagu näiteks Anne Sulling, ei saa lihtsalt kohe aru, et kõrvale lükkamise põhjus võib olla ka kambavaimuga mittesamastumine, mis segab erakonnal oma põhivalijatele meeldimist.

Aktsiisikisa muutus kiiresti kõrvulukustavaks. “Katteallikas” on sõimusõna, millel puudub ühiskonnas kate, tõsiseltvõetavus. Kuidas me vähem kui kahe kuuga oleme jõudnud seisu, et oleme rahvana oma valitutega justkui rahulolematud? Praegu on kujunenud koguni nii, et valitsejad on ka rahvaga rahulolematud.

Tõesti, ei ole põhjust arvustada ainult neid, kes valitsevad, ja arutleda, kas nad teevad seda hästi. Tuleb arutleda ka selle üle, kas valitsejad saavad oma rahvaga rahul olla. Eestimaalased on tegelikult silmakirjalikud. Meile käis närvidele, et valitsejad on tuimad ja ennast täis. Jääkelder ja Rahvakogu pungitasid meediast vastu nagu oleks tuumasõda valla pääsenud. Kuid valisime ikka need, kelle poliitika väidetavalt ei meeldinud enne ja meeldib veel vähem nüüd, kui nende tegelikud plaanid oleme teada saanud.

Juha Sipilä palju konkreetseid lubadusi ei andnud. Tema selgitas, kuidas Soomet juhtida tuleb. 10 aasta nägemus ja muud – tüüpiline ettevõtja arusaam, kuidas tulemusi saavutada. Kui Eestiga võrrelda, siis siin ei rääkinud ükski erakond sellest, kuidas ta juhib. Räägiti ainult seda, kellele kui palju raha juurde antakse. Nüüd on käes aga juhtimiskriis, sest selles osas ei suuda keegi kokku leppida. Valitseb täielik valitsemiskultuuritus.

Eesti laristab, Soome kärbib. Rahva tahet, milline peaks Eesti olema 10 aasta pärast, ei ole ülearu uuritud. Isegi kui Taavi Rõivasel on õigus, et “uusi slaide on tehtud ka hiljem kui 2003. aastal”, võiks valitsus anda igal aastal välja manifesti – praegu siis “Eesti 2025”. Selgelt ja konkreetselt.

Midagi sellist ju erakondade programmid iseseisvalt on, kuid programmid on loosunglikud ja vastuolulised ning ei kajasta valimistulemustest kujunenud valitsuse ühiseid seisukohti. Neid tehakse korra nelja aasta jooksul pigem nii, et hea, kui mõne punkti saab ellu viia. Koalitsioonilepingu perspektiiv on liiga lühike ning selles on märkimisväärses koguses vahtu.

“Eesti 2025” kandev osa saab olla majandus, sest ilma selleta ei ole meil julgeolekusse midagi investeerida. President Toomas Hendrik Ilves võib uhkustada, et ainus rahvas Euroopas, kellel oleks õigus NATO teemal viriseda, on eestlased, kuid selle kestlikkus ei ole ülemäära kindel.Soomlased usuvad, et nende majanduse reanimatsioon mõjub positiivselt ka Eestile. Eesti teeb aga kõik selleks, et jõuda sinna, kus Soome on täna, kuid kus ta üldse olla ei taha.