Riigireformi pähe pakutakse sisutut möga

Riigihaldusministri ametikoha loomist on poliitikud põhjendanud sooviga muuta Eesti riik efektiivsemaks ja vähendada bürokraatiat.  Kardan, et see soov ei täitu ning riigireformist kujuneb pähkel, mida Reformierakond ei suuda ja tegelikult ei soovigi katki hammustada. Minu skepsis tugineb kolmele põhjusele.

Esiteks uue ministrikoha loomise tagamaad. See ametikoht tekkis ministriportfellide jagamise vajadusest kolme koalitsioonipartneri vahel. Valimistulemus oli selline, mis eeldas sotsiaaldemokraatidele ja IRLile võrdse arvu portfelle. Samas oli mõlema erakonna tulemus nii kehv, et Reformierakond pidi säilitama valitsuses domineeriva positsiooni.

Riigihaldusminister polnud ka selge eelistus kohe kõneluste alguses. Läbirääkimistelaual oli ka nn eurominister, kelle ülesandeks oleks jäänud Eesti Euroopa Liidu eesistumise perioodiks ette valmistada. Reformierakond eelistas aga uue ministrina riigihaldust, sest eurominister oleks sära vähemaks võtnud välisminister Keit Pentus-Rosimannuselt – näiteks juhul, kui euroministri ametisse oleks sotsid või IRLi ridadest saanud mõni välispoliitikas Pentus-Rosimannusest paremini kodus olev poliitik.

Minister võinuks tulla erasektorist

Seetõttu oleks riigihalduse minister pidanud tulema erasektorist. Meil on olnud ka varasemaid positiivseid kogemusi. Näiteks maksuametit ja tolliametit toodi ühendama Hoiupanga ning Hansapanga kogemusega Aivar Rehe. Talle maksti toona teiste riigiasutuste juhtidega võrreldes väga head palka, aga ta tegi oma töö kiiresti ja hästi ära ning pani aluse hoopis teistsuguse mõttemaailmaga riigiasutusele. Täna on maksuamet töö efektiivsuse osas teistele riigiasutustele eeskujuks. Teine näide on maanteeamet ja Aivo Adamson.

Riigireformi juhtijaks ei sobi parteisiseselt karjääriredelil üles liikuv poliitik, kes peab iga päev mõtlema sellele, kuidas järgmistel valimistel rohkem hääli saada või mõnele olulisemale ministrikohale edasi liikuda.

Saab väita vastu, et riigihaldusministri tööd ei sobi võrrelda ühe riigiasutuse reformimisega või kahe asutuse ühendamisega. Ministril peab olema ka poliitiline vastutus. Seetõttu on loomulik, et ministriametisse saavad inimesed, kes on osalenud valimistel. See argument pole tõsiseltvõetav. Eestis on ministriteks saanud ka spetsialistid ning erakondlik karjäär ja valimistel mitteosalemine pole olnud takistuseks. Värskemad näited olid Maris Lauri ja Anne Sulling.

Ministrikoha loomise asemel oleks mõistlikum olnud riigireformi läbiviiv meeskond luua erasektori kompetentsi kaasates otse peaministri alluvusse ajutise asutusena. Midagi sarnast kunagise erastamisagentuuriga, mis Eestile ühe olulise reformi kiiresti teoks tegi.

Eesmärgid paika

Võib-olla olen ülekohtune. Minu kõhkluste vastu räägib tõik, et riigireform tegevusena on kirjutatud uude koalitsioonileppesse ning selle teostamise eest hakkab vastutama peaministripartei. Uuele ministrile võiks anda vähemalt sada päeva atra seada.

Riigihaldusministril ongi oma vajalikkuse tõestamiseks kõige parem võimalus, kui ta esitab saja päeva pärast konkreetsed ehk mõõdetavad eesmärgid ning esialgse tegevuskava. Eesmärgi püstitamiseks pole vaja luua taas uusi komisjone ja töögruppe. See töö on juba erinevate organisatsioonide ja valitsusasutuste poolt ära tehtud.

Ootan, et saja päeva möödudes avalikustab varsti ametisse astuv riigihaldusminister, mitu protsenti järgnevatel aastatel väheneb keskvalitsuse ja omavalitsuste ametnike arv, kui palju jääb vähemaks riigi- ja omavalitsusasutusi, mida praegu on üle 3000 (riigireformi teemaga tegelenud Raivo Vare andmed), millised asutused liidetakse ning millised tegevused riik erastab.

Kui me neid numbrilisi eesmärke saja päeva möödudes teada ei saa, siis võib olla kindel, et riigihaldusministrist ei saa bürokraatiamasina lammutajat ja riigi ning omavalitsusasutuste sulgejat. Vastupidi,  siis oleme saanud bürokraatide kaitseingli, kes peab hakkama eri võtete ja nõksudega riigireformi teemat tapma.