Arakas: maksudega me ei mängi

Reformierakond lubas alandada järk-järgult sotsiaalmaksu kõigile kokku 2% ulatuses ehk 31%-ni. Lubaduse hind on alates 108 miljonit eurost kuni 212 miljoni euroni aastal 2019.

IRL soovis kehtestada sotsiaalmaksu lae alates kolmekordsest keskmisest palgast. Selle lubaduse täitmine on ca. poole odavam kui teistel poliitkonkurentidel makstes rahandusministeeriumi arvutuste järgi 64 miljonit 2016. aastal.

Parafraseerides enim eetris olnud riigikogu valimisreklaami, võiks küsida, et mida see tähendab tavalise ettevõtja jaoks nagu Sina, kellel püsib Eesti. Kahjuks mitte liiga palju. Statistikaameti andmetel on Eestis 105 659 ettevõtet, kus töötab 1–10 inimest. Neid ettevõtteid, kus töötab 10–250 inimest, on juba 15 korda vähem ehk kokku ainult 6919.

Kui võtta üks abstraktne ettevõte, kus töötab kokku 10 inimest, kellele makstakse üle Eesti keskmise kuupalga ehk näiteks 1250 eurot kalendrikuus, siis selline ettevõte võidab 2% sotsiaalmaksu alanemisest aastas kokku kõigest 3000 eurot. Mis on väike muutus iga ettevõtte jaoks, on samas väga suur muutus riigieelarve jaoks. Mõõtkavaks sobiks vast näide, et terve justiitsministeeriumi haldusala kulu 2015. aastal on kokku 125 miljonit eurot. Seega konflikt mikro- (ettevõtte) ja makrotasandi (riigi) vahel on kolossaalne.

Reformierakonnale on filosoofiliselt alati meeldinud maksude ühetaolisus koos võimalikult väheste eranditega, milles, tuleb tunnistada, on teatud maksufilosoofiline elegants. Antud printsiibist lähtuvad ka tänavused lubadused.

IRLi sotsiaalmaksu lae lubadus on selgelt sihitud kõrgemapalgaliste ametikohtade loomiseks, millest me kõik unistame. IRLi ettepaneku eeliseks on oluliselt väiksem koormus riigieelarvele ja meetme täpne sihtimine sihtgrupile, keda me sooviks Eestis rohkem näha. Reformi ja IRLi koalitsioon on juba 2013. aastal proovinud sotsiaalmaksu lage kehtestada, kuid loobus eelarve kitsaste võimaluste tõttu, mille tegi lihtsamaks avalikkuse vastuseis. Samas sotsiaalmaksu lae kehtestamisega kehtestaks lagi ka näiteks vastava isiku riigipoolsetele II samba sissemaksetele. Tänaseks kehtib ülempiir vanemahüvitisele (2015. aastal 2549 eurot kuus), olenemata sellest, kui palju keegi sotsiaalmaksu üle vastava künnise tasuks. Sotsiaalmaksu lae osas tuleb meeles pidada, et Lätis see juba kehtib, alates 2014. aastast. See kehtib tasule, mis ületab 46 400-eurost aastapalka ehk 3 866 eurot kuus. Eestis sotsiaalmaksu lae sisseviimine võrdsustaks meie tööjõu maksusüsteemi konkurentsivõimet Lätiga, kuid ei annaks lisaeelist. Tõsi, kuna Eesti keskmine kuupalk on 1039 eurot, siis kolmekordne lagi oleks meil 800 eurot madalam kui lõunanaabritel ehk alates brutopalgast 3117 eurot kuus.

Reformierakonna ettepaneku tunnustuseks tuleb lisada, et sotsiaalmaksu määra alandamine parandab meie kehva positsiooni võrdluses teiste riikide tööjõumaksudega ja läbi rahvusvaheliste maksunõustajate soodustab see Eesti atraktiivsuse suurenemist investeeringute sihtriigina. Siiski ettevõtte tasandilt on muudatus kahjuks pigem marginaalne. Eranditeta maksusüsteemi suurim probleem peitubki tõigas, et kõik muutused on rahas mõõdetuna ettevõtte jaoks väheolulised, kuid riigieelarve jaoks on mõju tohutu.

Ei tohi unustada, et töötajal puudub otsene side temalt tasutud sotsiaalmaksuga, välja arvatud vanemapalk ning kogumispension, mis teeb sotsiaalmaksust pigem ettevõtja mure. Olukord ei muutu enne, kui sotsiaalmaksu osised ei muutu personaalseks nagu kogumispension ehk kui inimeste huvi nende tuludelt tasutud sotsiaalmaksu vastu ei kasva. Hea algus oleks ka see, kui iga-aastase elektroonse tuludeklaratsiooni eeltäidetud vormil oleks info mõttes näidatud ka tööandja poolt tasutud sotsiaalmaks.