Ministeerium kiusab ettevõtjaid

Kommentaarides on kirjas, et eluruumide üürikäibele vabatahtlik käibemaksu lisamine ei ole enam võimalik ka juhul, kui neid eluruume üüritakse välja ja ka sisuliselt kasutatakse äripinnana. Ministeeriumi kommentaaride mõju seisneb selles, et nende õigsust eeldades ei ole eluruumide omandamisel tasutud ja neile tehtud kulutustelt ei ole üürileandjal käibemaksu võimalik enam riigilt tagasi küsida ja sellise pindade üürile ei ole võimalik enam käibemaksu lisada. See  tähendab, et käibemaksu kulu peavad sisuliselt kandma ettevõtjad.

Selline ministeeriumi seisukoht on vastuolus käibemaksu kui tarbijamaksu olemusega. Lisaks on ministeeriumi ebaõige seisukoht vastuolus nii käibemaksudirektiivi eesmärkide (vältida maksimaalselt käibemaksu kumulatsiooni) kui ka maksustamises kehtiva nn sisu-vormi-üle põhimõttega (sihtotstarbelt eluruumi kasutatakse tegelikkuses äripinnana). Enamgi veel, maksuõiguses ei ole õigusriigi põhimõttest tulenevalt reeglina lubatud maksuõigusnorme ebaselguse korral tõlgendada maksumaksja kahjuks. Antud juhul aga on rahandusministeerium levinud praktikast mööda vaadanud ning andnud elukauge ning kasuistliku tõlgenduse maksumaksja kahjuks.

Senise maksuhalduri arusaama ja ka madalamate astemete kohtupraktika kohaselt oli otsustava tähendusega see, kas eluruume ka tegelikkuses äripindadena kasutatakse. Ministeeriumi kommentaar eirab seda põhimõtet. Eriti raskesse olukorda paneb see ettevõtjad, kes on eluruume äripindadena kasutusele võtmiseks omandanud enne rahandusministeeriumi käibemaksuseaduse uusi kommentaare ehk enne 2015 ja kes tuginesid maksuhalduri ning kohtute praktikale.