Miks me kardame võlga?

Oli vaja usku, et riigi pikaajalised võlakirjad on tegelikult kindel, tulu toov vara, kuivõrd selle võla abil tehtud investeeringud toetavad antud maa majanduslikku arengut ja seeläbi kindlustavad ka intresside laekumise; et riigile laenatakse  kümneks või kolmekümneks aastaks just enda ja oma laste tuleviku kindlustamiseks, mitte aga selleks, et elada laste arvel. Ilma sellise usuta poleks pikaajalise laenu ja seega ka pika tasuvusajaga projektide finantseerimine sellises mahus, nagu kahel viimasel sajandil  võimalikuks osutus.

Võlga kasutatakse nüüd üha enam muudel eesmärkidel kui pikaajaliste programmide realiseerimiseks, kuid see ei muuda tähtsusetuks võla osa poliitilise kultuuri, ärimoraali ja ka demokraatia arengus kahel viimasel sajandil.  Kuid vastutustundetut laenamist  on tulnud ette ka varem ja eriti just seal, kus demokraatia, poliitilise kultuuri ja ärimoraaliga lood kehvad.

Me ei taha võlast rääkida, sest tajume, et vastutustundliku laenamise kontrollimehhanismidega pole lood just kõige paremad.  Poliitilise ja ärimoraali probleemi tahud ongi  need asjad, millele me riigi võla üle arutledes kõige rohkem peaksime tähelepanu  pöörama.  

Äri- ja poliitiliste suhete valdkonnas jääb täna paljugi vajaka. Ja seetõttu jääb meil paljugi vajalikku ja soodsamas keskkonnas võimalikku  saavutamata. Ega siis ilma asjata nõuta praegu nii tungivalt riigi valitsemise reformiga alustamist.

Kui nüüd tulla Eesti võlakirjade otstarbekuse või ebasoovitavuse, isegi ohtlikkuse küsimuse juurde, peaksime kõigepealt  mõtlema sellele, kuhu ja kuidas Eesti seni on avalikku raha investeerinud. Kui hästi meie senised investeerimisprojektid põhjendatud on ja mida nad on meile andnud. Seda nii majandusliku tasuvuse kui ka kaudse mõju poolest.  Mõtlema peaksime ka sellele, kui avameelselt me sellistel  teemadel üldse rääkinud oleme või kui vajalikuks me oma kavade selgitamist üldse oleme pidanud.

Nii mitmedki senised investeeringud oleks teistsuguse korra ja tingimuste juures tegemata jäänud, sest oma raha poleks inimesed selleks kulutada lubanud.  Paraku tehakse tänases Eestis avalikke investeeringuid nii, et raha kulutamiseks luba pole vajagi küsida. Ei ole tunda ühtegi toimivat  kontrollimehhanismi, mis lubaks avalikkusel  ühe  või teise projekti realiseerimist mõjutada. Veel enam: avalikkuse huvi  neutraliseerimiseks võetakse kasutusele formuleering – ehitatakse Euroopa Liidu raha eest.  

Olukord muutuks aga kardinaalselt, kui valitsusel tuleks raha suuremateks investeeringuteks võlakirjaturult hankima hakata. Siis läheks kontroll avalike investeeringute üle turule ja  koos sellega tekiks tõhusaks juhtimiseks hädavajalik tagasiside ahel: võla ostmine ja müük turul ning intressid hakkaksid rääkima palju selgemat keelt kui üksikud kriitilised artiklid ajakirjanduses.

Riigi võlakirjade otstarbekusest  pole meil vaja rääkida üldsegi mitte niivõrd sellepärast, et meil võib vajalikuks osutuda ühel päeval vaja raha laenata, vaid esiteks seepärast, et me ei oska tulevikku ette näha. Ei saa välistada olukorda, kus laenamise asemel oleks meil vaja kiiresti võlakirju emiteerida. Eri instrumendid, nii laenud kui ka võlakirjad võimalduvad meil paremini sobituda muutuva majanduskeskkonnaga. Samas nõuavad nad eri kompetentsi ja kultuurilist tausta, mida pole üleöö võimalik omandada. Turumajandus on samasugune tervik kui näiteks põllumajandus, kus näppu mullaseks tegemata kõiki selgeks ei saa, rääkimata korraliku saagi saamisest.