Kas viljakas töö võib olla kahjumlik?

Hiljuti jahmatas Äripäeva lugejaid uudis, et tööviljakuse tõstmine tõi kahjumi. Kuna seni oleme elanud usus, et tööviljakuse tõstmine on hädavajalik paremaks eluks ehk suuremateks palkadeks ja kasumiteks, vajab see vastuoluline sõnum selgitamist. 

Tööviljakust ehk tööjõu kui ühe tootmissisendi tootlikkust mõõdetakse enamasti rahaliselt ja statistikaamet teeb seda nii müügitulu kui lisandväärtuse alusel. Müügitulu puhul jagatakse müügitulu töötajate arvuga. Lisandväärtuse puhul aga lahutatakse müügitulust kõigepealt kõik kulutused (sisseostetavatele kaupadele ja teenustele, välja arvatud tööjõud) ja jagatakse siis tulemus töötajate arvuga.

Enamasti käib mõlema meetodiga leitava tööviljakuse kasvuga kaasas ka kasumite kasv, aga alati ei pruugi see nii olla. Estonian Celli näite puhul kasvas mullu müügikäive töötaja kohta ehk tööviljakus müügitulu alusel 4%. Tööviljakus puhta lisandväärtuse alusel aga vähenes, kuna tootmiseks vajalik sisseostetav energia kallines oluliselt. See vähendas ettevõtte poolt loodud lisandväärtust, kuna toodangu väljamüügihinda ei suudetud suurendada ühe tootmissisendi olulise hinnatõusu kompenseerimiseks. Selle kahjumi majandustegevusest peab enamasti enda õlule võtma ettevõtja, kuna töötajad nägid vaeva vähemalt sama palju kui varem, ehk oma „tööviljakuse langust“ nad ei tajunud ja toodangu müügimahtudes seda ei olnudki.