Piiritu Eesti

Diasporaapoliitika peaks ühelt poolt ammutama inspiratsiooni iidsete diasporaarahvaste identiteedisäilitamisvõimest ning teiselt poolt e-tehnoloogiate võimalustest. Projekti koodnimi võiks olla "Piiritu Eesti," millele riik loob avatud otsaga (open-ended) strateegia ja algtaristu. Mis välja kasvab, sõltub projekti osalistest, kuid edu korral oleks selle kultuurilised, poliitilised, ärilised jm sünergiad sõna otseses mõttes piirideta.

Pikemas plaanis peaks ettevõtmine viima riigiparadigma muutumiseni. Riigi eesmärgiks peab saama n-ö Eesti koodi koondamine: selle hajumise takistamine ja kasvamise edendamine. Selleks tuleb ümber defineerida Eesti mõiste. Kui seni määratletakse Eestit riigipiiridega, siis tulevikus tuleb seda teha inimeste kaudu. Me tunnetame seda läbi ristuvate iibemurede, väljarändestatistika, linnadevälise Eesti ääremaastumise ja pealesuruvate julgeolekumurede. Ikka ja jälle nullist alustav riigireformidebatt püüab reageerida, kuid nurjumine on temasse sisse programmeeritud. Riigi defineerimine füüsilise pindala ja valitsemisstruktuuride kaudu ei suuda vastata inimeste elulistele väljakutsetele. Võrdselt sümptomaatiline on e-residentsus – katse mõelda samadele muredele teise nurga alt, kuid tehnokraatlikult, umbisikuliselt, Eesti-kaugelt.

Ometi on nii riigireformi kui e-residentsuse algimpulsid ?iged. Neile tuleb lihtsalt anda uus ja palju avaram raam. Eesti on inimeste kooslus, mitte maatükk Euroopas. Eesti on igal pool ajas ja ruumis, kus leidub "Eesti inimesi". Eeskätt neid, kes räägivad eesti keelt, kuid osalust ei tohiks keelata ühelegi huvilisele. "Piiritu Eesti" oleks olemuslikult uue ajastu strateegia: Eesti riik ei püüa mitte laiendada oma jurisdiktsiooni inimestele, vaid laiendada oma piire inimeste kaudu. Kui see õnnestub, omandavad paljud Eesti ees seisvad väljakutsed uue ilme ja uued lahendused: läbi inimeste silmade, mitte haldusprobleemidena.