Teaduspõhine innovatsioon avab ukse maailma

Teaduspõhise innovatsiooni vähesuse üks põhjus on valdava osa rahvusvaheliste Eesti ettevõtete panustamine hinnaeelisele, mis toob tänu odavamale tööjõule teataval määral kasumit, kuid sellest ei jätku teaduspõhise innovatsiooni rahastamiseks. Teine põhjus on meie ettevõtete väiksus, mis seab investeeringutele piirid.

Kõige olulisem takistus on teaduspõhise innovatsiooni keerukus ja kõrge riskitase, mistõttu paljud ettevõtjad seda pelgavad. Kui aga riik ettevõtjate riske rahaliselt maandab, suurenevad ettevõtjate investeeringud innovatsiooni lausa 30% ja uute toodete turuletoomine 40%. Paraku on Eesti teaduse ja innovatsiooni riiklikul rahastamisel seda võimalust seni vähe kasutanud.

Riigikontrolli kriitika EASi tegevuse mõju asjus ei üllata, kui silmas pidada, et aastatel 2007–2013 ettevõtete toetusteks jagatud 803 miljonist eurost läks teadus- ja arendustegevusele (uuringutele) otse 57,4 miljonit ehk napp 7,2%. Põhiosa toetustest jagati ettevõtete baastaseme toetamiseks (koolitustele, turundusele, seadmetele, arenduskeskustele ja klastritele), mis ei loo ettevõtete globaalset konkurentsieelist.

Parem seis on Arengufondi portfellis, milles 22 ettevõttest teeb teaduspõhist innovatsiooni 11 (BiotaP, Cellin Technologies, Defendec, Fits.me, GOLIATH Wind, Lingvist, Modesat Communications, MyWind, Realeyes, SelfDiagnostics ja Sportlyzer) ehk 50% ja mis on saanud kogu portfelli 13 miljonist eurost 8,4 miljonit ehk 64,6%.

Me ei tohi ettevõtluse toetamisel jätkata senist selgelt ülejõukäivat Iisraeli, Singapuri, Iirimaa jt kopeerimist, kel on olnud meist kordades suuremad ressursid ja kes on toetustes valinud eeskätt välisinvesteeringuteks atraktiivsete arenduskeskuste loomise tee. Peame palju täpsemalt tegutsema, üles leidma andekad ettevõtjad, teadlased ja insenerid ning andma nende kätte lõviosa toetusi. Sest läbimurde teevad andekad inimesed.

Teaduspõhise innovatsiooni ettevõtteid peaks toetama peamiselt kahel viisil. Esiteks tuleb toetada teadus- ja innovatsiooniprojekte, mille uuring avaldatakse teadusajakirjades ja leiutised patenteeritakse. Nende toetuste saajateks võib olla igas vanuses ja mis tahes valdkonna ettevõte – peamine on see, et ta innovatsiooni nimel tippteadust teeb, olgu koostöös ülikoolide, teiste teadusasutuste või oma maja teadlastega. Sedalaadi arendusprojektile peaks panema vähemalt 80% toetustest, ülejäänud väike osa võiks minna arenduskeskustele ja klastritele.

Teiseks peaks riik investorina omandama alustavaid ettevõtteid, millel on suur kasvupotentsiaal, kuid samas niivõrd kõrge riskiaste, et ilma riigi toetuseta erainvestorid sinna ei investeeriks. Kuid riik peaks siin piirduma ainult selliste ettevõtetega, mille asutajameeskonnas on tippteadlased oma teaduskompetentsi valdkonnas. Siis on tõenäoline, et alustav ettevõte teeb teaduspõhist innovatsiooni ja saab selles edukas olla. Riigi investeeringuportfell võikski tulevikus koosneda ainult sellistest ettevõtetest.

Ettevõtete teaduspõhise innovatsiooni suurem otserahastamine aitab ühtlasi leevendada teaduse teravat alarahastamist. Nimelt jääb Eesti teaduse rahastamise kogumaht oluliselt ELi keskmisest maha ja ei ole jätkusuutlik. Eesti teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni madala finantseerimise taseme peamiseks põhjuseks on erasektori panuse madal tase. Jutt käib paarisajast miljonist eurost aastas, millest ettevõtjad peaksid panema kaks ja riik ühe kolmandiku. Otsetoetused teadusele ja innovatsioonile motiveeriks ettevõtjaid suurendama oma panust teaduse rahastamisel.