Metsmehed ja diiva

Pisiparteide esindajad ETV otsestuudios on alati olnud pigem meelelahutussaade kui poliitiline debatt, aga seekord sai nalja rohkem kui tavaliselt, sest metsmeeste liigasse oli langenud ka pika poliitilise karjääriga Kristiina Ojuland. Ojuland oleks eilsest seltskonnast mitu pead üle olnud niisamagi, aga ta alustas geniaalse trikiga: hilines otsesaatesse (kas te mäletate kedagi, kes oleks seda varem teinud?), tippis mõõdetud modellikõnnakul kohale, heitis oma gucci-mucci elegantse liigutusega laua alla ja demonstreeris juba paari esimese passaažiga, et poliitiku olulisim töövahend on korralik kopsumaht, mida otse-eetri kramp ei murra.

Kahjuks unustas Ojuland, et inimlik mõõde ei tule ka kogenud poliitikule kahjuks. Nimetada äsjaloodud erakonnast lahkunud inimesi saastaks reetis ühelt poolt Reformierakonnas vereringe osaks saanud organisatsioonikultuuri, teisalt paljastas viisi, mismoodi Ojuland oma Rahva Ühtsuse Erakonda juhib ning kolmandaks kiskus halastamatult alasti inimliku piiratuse.

Otse-eetris debateerimise oskus pole muidugi kaasa sündinud, see on suuresti harjutamise ja kogemuse asi. Tõsi, natukene peaks asjadest ikka aru ka saama. Veiko Rämmel Iseseisvusparteist demonstreeris ilmekalt, kuidas võib ennast tõsiasjadest üldse mitte segada lasta ja sealjuures mitte verest välja lüüa. Asja positiivne pool seisneb selles, et pea iga mees sai ennast temast targemana tunda. Kes aga mõtles, et põhimõtteliselt on otse-eetris ju peaministrikandidaadid, see jõudis ilmselt insuldi äärele.

Aga mõtleme korra, kas ülikogenud Ojulandi vastused olid tegelikult palju sisukamad kui metsmeeste omad. Jah, ta oskab paremini rääkida. Ta ei näita välja, kui ta ei tea. Mõnda raamatut on kindlasti lugenud. Ta teab suures joones, mida öelda tasub ja mida mitte. Suudab kõnelemisega paralleelselt mõelda ja lauseid moodustada nii, et neis paistab olevat sisu. Ei karda otse-eetrit. Sellest tegelikult debati võitmiseks piisab.