Jääme vabatahtlikult vaesemaks?

Muretsema paneb veidi ka Eesti Panga juhi kommentaar, et võidakse ostma hakata teiste riikide võlakirju. Samuti see, et valitsus on väljendanud arvamust, et riiklikke võlakirju ei emiteerita, hoolimata Euroopa Keskpanga väljakuulutatud nn rahatrükiprogrammist, mis just riiklike võlakirjade ostmises seisneb. See tähendab, et Eesti Panga käed on selja taha kinni seotud. Eesti huvides on kiire tegutsemine nii kohapeal kui ka Euroopas, et Eesti majandus saaks siiski rahatrükiprogrammist osa.

Eesti huvides on see, et Eesti Pank ei ostaks teiste riikide võlakirju või Euroopa Investeerimispanga võlakirju või Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakirju, sest sellisel juhul ei oleks rahatrükist kasu Eesti majandusele, nagu see peaks olema ette nähtud.

Euroopa Keskpanga poolt algav nn rahatrükiprogramm tähendab seda, et Euroopa Keskpank hakkab alates märtsist ostma võlakirju mahus 60 miljardit eurot kuus. Eesti Pangal, millel on Euroopa pangandussüsteemist 0,27% osa, on õigus osta võlakirju mahus 162 miljoni euro eest kuus.

Loodan, et leitakse Eesti jaoks õiged lahendused ja Eesti ei jää selles kaotajaks, kus Eestil erinevalt kõikidest teistest eurotsooni riikidest ei ole võlakirju, mida osta. Siin on vaja kiiret ja mõistlikku tegutsemist ja koostööd Eesti Panga, valitsuse, kohalikke omavalitsuste, riiklike sihtasutuste ja riigiettevõtete vahel.

Kõik see rahatrükiprogrammi Eesti jaoks mõeldud 3 miljardit ei tähenda küll üksüheselt, et Eesti jääb ilma enda majandust toetamata programmiga võrdeliselt näiteks 10% vaesemaks teistega võrreldes. Reaalselt see peaks andma teistele riikidele veidi vähem efekti, kui on selle programmi maht, sest neil on võlg üleval, kuid sisuline efekt on siiski samas suurusjärgus, mis on kokkuvõttes rahatrükiprogrammi maht.

Kui raha läheb ringlusesse, siis mitme ringluse tulemusena see võib luua veel palju enam kasu, kui on raha maht ühekordselt. Ehk me antud juhul võime riskida isegi sellega, et jääme 5–10 aasta perspektiivis ilma majanduskasvust, mis on läbi mitme ringluse isegi näiteks 30%. Õigesti tegutsedes saaks Eesti riik arengukütust, eriti arvestades seda, et alates Eesti riigi sünnist oleme ju koguaeg võidelnud selle nimel, et Eestisse tuleks välisinvesteeringuid. Teiste riikide puhul antud programm n-ö seadustab dopingu ja Eesti oleks kaotajaks. Õige oleks, kui Eesti saaks siiski samas ulatuses kasu. Kui olukorda juhitaks nii, et reaalselt Eesti võlg ei kasvaks ja see raha jõuaks ringiga uuesti riigieelarvesse, me oleksime mõne aasta pärast ikka sisuliselt ilma võlata ja väiksemate omavalitsuste võlgadega, kuid Eesti majanduses ringleks 3 miljardit eurot rohkem. Kõigil Eestis oleks parem.