Võlakirju me ei emiteeri, kas imeme näppu?

Üldiselt ei häbene aga kapitalistlike riikide ühendus OECD Eestile välja pakkuda hoopis vasakpoolsemat suunda, kui seni harrastet. Sellel lihtsal põhjusel, et mujal on toonud see edu.

Episoodidena esineva tulupoliitika tõttu on Eestis palgalõhed suured. Rikastes riikides nii ei ole ja sidusale ühiskonnale toetuv tulupoliitika upitab ka majandust. Kogu võtmeküsimus ongi selles, kuidas minna odavamalt töölt üle kallimale. Madalatele palkadele toetuv majandus ei saa olla tõhus, sest jääb kasutamata elanike ostujõule tuginev võimalus. Palgavaesus on aga siinkohal suur häbi. Rikas on riik, kus vaeseid pole, mitte riik, kus rikkaid palju.

OECD ettepanekud maksude osas ei erine palju neist, mida on Eestile pakkunud ka Maailmapank. Olari Taalist rääkimata, keda osundades ei tule maksustada mitte rikkaks saamist, vaid rikas olemist. Seejuures pole omanikuks olemise maksustamises midagi sündsusetut või ebaõiglast. Riik peabki aitama omanikul oma vara hoida ja kasutada. Ja see maksab. Oleks ju rumal varustada tuletõrjeautod taksomeetrite ja veemõõtjatega? Me ei esita ju omanikule arvet, kui tuli lahti.

Mul on sama küsimus, mis mitmel Eesti ärksal äritegelasel. Kas me ikka teame, mis juhtub päeval X? See on päev, millal Euroopa Liidu toetused Eesti avaliku sektori eelarvele enam niivõrd võrratul tasemel turgutust ei paku. Võlakirju me ei emiteeri, makse ei tõsta, kas imeme näppu?