Lauri: igaks juhuks laenu võtta on rumalus

Ka riik peaks laenu võtma ikka siis, kui seda on vaja. Inimesel on laenu võtmine põhjendatud väga selgetel põhjustel, näiteks on vaja osta endale elukoht või mingi kallis, kuid hädavajalik ese (nt palaval suvel rikki läinud külmiku asemele uus). Kuid igal juhul tuleb laenamisel kaaluda peale vajaduse (kas ikka on vaja) ka laenu kulukust, laenu tagasimaksmise võimekust ja hoolikalt valida laenuandjat. Autot kiirlaenuga ei osta, külmiku ostmiseks pole vaja 20-aastast laenu. Targem on laenata pangast kui laenukontorist, hea kui saab vajadusel intressivabalt mõnelt tuttavalt või sugulaselt lühiajalist rahalist tuge (kasvõi sellesama külmiku ostmiseks).

Samamoodi peab ka riik laenu võtmisel kaaluma, milleks, palju, kui pikaks ajaks, millistel tingimustel ja kellelt laenata. Eesti võiks laenu võtta suurte investeerimisprojektide elluviimiseks, võib-olla ka mõningate suurte struktuurireformide tegemiseks (nt kui ümberkorralduste ajal on vaja ülal pidada kahte paralleelsüsteemi või üleminek nõuab lihtsalt ajutiselt rohkem ressurssi). Teoreetiliselt võiks riik vajada laenu ka ekstreemsetel juhtudel, aga loodame, et seda vaja ei ole (nt 90ndate alguses laenati kütuse ostmiseks).

Eesti riigil on võimalik laenu saada väga soodsatel tingimustel erinevatest rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest ja seda on võetud näiteks selleks, et finantseerida Tallinna-Tartu maantee ehitust. Laenu võtmine on sellistel tingimustel soodsam ja väiksemate riskidega kui võlakirjade emiteerimine.

Oletame, et Eesti riik mingil põhjusel otsustab siiski emiteerida võlakirju. Pikaajalise võlakirja (nt bond'i) emiteerimine on tõenäolisem kui lühiajaliste võlakirjade (nn t-bill'ide) emissioon. Lihtsalt sellepärast, et laenu võtmise vajadus on Eesti puhul seotud ikka pikaajaliste projektidega. Ja pikaajalisi projekte tuleb finantseerida pikaajalise rahaga.

Hea küll. Eesti riik emiteerib võlakirju. Kuid pole sugugi kindel, et seda tehtaks tillukesel Tallinna börsil. Soodsam on seda teha näiteks Londonis. Tallinna börsi elavnemise unistus jääb täitumata. Muide, isegi sel juhul, kui riigi võlakirjad emiteeritaks siin, sest järgmine küsimus on selles, kes neid ostaks.

Suure tõenäosusega ostaksid Eesti riigi võlakirju suured rahvusvahelised investorid, mis tähendab, et Eesti väikeinvestorile jäävad üpris tühjad pihud. Isegi kui esmaemissiooni puhul eraldada Eesti väikeinvestoritele mingi osa, võib suure tõenäosusega oodata, et mõne aja pärast on need võlakirjad ikkagi suurinvestorite käes.

Küllaltki tõenäoline on, et saanud kätte Eesti võlakirjad, hoiab enamik investoreid neid enda käes, sest Eesti riigi puhul on tegemist turvalise investeeringuga. Eestil pole küll AAA-reitingut, kuid võrreldavate seas on meil reiting kõrge (AAA-reitingu saamine eeldab kordades suuremat majandust, mis tähendab, et Eesti on sellest ikka väga kaugel).

Kui oletada, et Eesti Pank hakkaks kokku ostma juba emiteeritud Eesti riigi võlakirju, siis ostaks ta neid rahvusvaheliste investorite käest ehk raha ei voolaks mitte Eesti majandusse, vaid Suurbritannia, Rootsi, Soome ja teiste riikide majandusse. Seega positiivne efekt rahatrükist oleks ikkagi kaudne.

Tegemist on võlakirjaunelmatega. MOTT.