Nõnda otsibki erasektor võimalusi, kuidas allkirjastada dokumente elektroonselt nii kontoris kui ka kontorist väljas. Nende seas on pangad, kullerfirmad jpt ettevõtted. On loodud mitmeid arendusi, mis võimaldavad anda allkirja otse puutetundlikul ekraanil. Siit ei ole enam tarkvaraarendajatel pikk maa minna, et samadel põhimõtetel allkirjastada dokumente ka e-kirja teel n-ö puutetundliku funktsioonina.
Tegelikult arendavad juba praegu e-allkirjastamist näiteks Apple ja Adobe, rääkimata väiksematest tegijatest. Kuigi alles hiljaaegu jagas ka Taavi Rõivas Apple'ile uhkelt õpetussõnu, võib see olla ainult aja küsimus, mil peaminister saab õunafirmalt ninanipsu tagasi.
Puutetundlik allkirjastamine tuleb suure tõenäosusega peagi sama revolutsiooniliselt kui Androidi operatsioonisüsteem ja hävitab digitaalse allkirjastamise kui Eesti rahvusliku identiteedi.
Tarkvaraarendajate edu aluseks on alati olnud järjepidev arendustegevus, kohanemisvõime ja paindlikkus. Isegi kui Symbiani operatsioonisüsteem oli määratud hukule, siis Nokiale sai saatuslikuks, et ettevõtte ei suutnud loobuda piisavalt kiiresti tootest, mis ei sobinud turu vajadustega. Hoidmaks ära digitaalse allkirjastamise kui Eesti Nokia kadumist tuleb meil välja tulla arendusega, mis kaotab kohmakad PIN-koodid.
Siinkohal on võtmeküsimus, kuidas täita ID-kaardi funktsionaalsus eespool mainitud ad hoc juhtumitel, mis praegu pärsib ID-kaardi kui tarkvaraarenduse täieliku kasutuspotentsiaali rakendamist. See looks pinnase, kus ettevõtted saaks juba praegu standardiseerida eri dokumendivormid – ning kliendiga kohtumisel piisaks ainult tahvelarvutist. Kõik allkirjastatud dokumendid (sh lepingud, arved, teatised, otsused) laetakse üles automaatselt e-riiki või ettevõtete iseteeninduskeskkonda.
Kujutelgem, kuidas politsei ei koosta kiiruseületamise kohta protokolli mitte paberil, vaid tahvelarvutis, kus inimese tuvastamisel oleks isikuandmed juba eeltäidetud. Politseinikul piisab ainult rippmenüüst valida, millise paragrahvi alusel protokoll koostatakse.
Lahendus on PIN-koodide asendamine sõrmejälgedega. Sõrmejälgedega seotud riist- ja tarkvara on olnud kasutusel juba terve dekaad ja jõudnud isegi olmeelektroonikasse. Tehniliselt võiks igaüks valida, millised näpud asendavad PIN1ja PIN2. See tagaks ka turvalisuse – isegi kui kellegi sõrmejäljed kopeeritakse, siis poleks teada nende kombinatsioon. Samuti on autentimisel puhul tegemist päringuga, mis kinnitab, kas PIN-kood on õige või mitte, st sõrmejäljed iseenesest andmevahetuses ei liigu.
Kui ühiskond on selleks valmis, siis ei peaks tulevikus ID-kaarti füüsilisel kujul üldse olema – eeldusel, et kõigil asutustel, kus on tarvilik isikuid tuvastada, on olemas selleks vajalik IT-infrastruktuur. Sõrmejäljepõhise autentimisega täidaksime tühimiku ID-kaardi funktsionaalsuses, millega annaks ennetava hoobi nii touchscreen'i kui Androidi tulekule. See oleks ka järgmine suur samm e-riigina tulevikku, mis annab võimaluse luua täiesti uue kuluefektiivse paradigma nii era- kui avalikus sektoris.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Business Model Canvas on üks maailma tuntumaid äristrateegia tööriistu. See on üheksa kastiga raamistik, mida on kasutanud nii idufirmad, ülikoolid kui ka suurkorporatsioonid. Selle looja Alexander Osterwalder astub 5. novembril üles Telia Digital Hubil.