Unustage maksud

Põhiseadus keelab korraldada rahvahääletust maksude teemal. Ometi leiab üks kord iga nelja aasta jooksul säärane referendum siiski aset, sest riigikogu valimistel tõusevad maksud alati põhiteemaks. Nii on ka praegu – kõik tuntumad jõud on öelnud või vihjanud: makse võikski muuta. Kui mõni erakond tahab maksudega „mängida“ vaid natukene, siis mõni soovib hoopis uut mängu alustada.

Kuigi maksud on mulle tööelu ja haridustee tõttu südamelähedased, oleks hea, kui maksupoliitika jääks valimistel teisejärguliseks. See tähendab ühtlasi, et me võiksime maksudest vähem rääkida. Hoopis olulisem on arutada majandus-, sotsiaal-, haridus-, regionaal-, kaitse- jt poliitikaid ja seda „maksuvabalt“. Maksud täitku meie ühist rahakotti lihtsalt ja läbipaistvalt ilma tohutult pikkade soodustuste ja välistuste nimekirjadeta. Kui raha on koos, saamegi ühiselt otsustada, millist nendest mainitud poliitikatest tuleb eelisarendada, mis mahus ja kuidas. Siit tõusetubki küsimus, kas me ikka pühendame piisavalt tähelepanu nendele teistele poliitikatele? Minu hinnangul mitte.

Maksudega üritataksegi teha teisi poliitikaid, aga kas ka edukalt? Sageli mitte. Kindlasti aitavad nt aktsiisid piirata mõnede kaupade tarbimist. Ka OECD on oma soovitustes rõhutanud, et mõned maksud kahjustavad majanduskasvu rohkem kui teised.  Samas on maksusoodustused halb valik inimeste käitumise mõjutamiseks. Vaevalt võttis keegi meist kodulaenu või läks ülikooli seetõttu, et nendele kuludele kehtib maksusoodustus. Kodulaenu puhul on ka see halb külg, et mida suurem tulu, suurem kodu ja suurem laen, seda rohkem me seda inimest maksurahaga toetame.