Investeerida tuleb inimesse

Paarkümmend aastat tagasi elas meie peades teadmine, et ideaalne Eestis püsti pandav ettevõte on üks suur tehas. Ehitatakse hiiglaslik karbikujuline angaar, sinna sisse ostetakse väljamaalt kalli raha eest masinad ja tootmisliinid, palgatakse sinistes tunkedes või kitlites seltskond, kes tootmisliini taha istub ja kolmes vahetuses rutiinselt mingeid jubinaid kokku sätib. Ühest otsast läheb plastmass ja metall sisse ning teisest otsast vupsavad välja turvavööd, ukselingid, piduriklotsid või mobiiltelefonid. Eriti lahe, kui mobiiltelefoni nimi oleks olnud Eesti Nokia.

Sellise ettevõtmise püstipanekuks kulub aga suur hulk raha (mida aga Eesti ärimeestel liiga palju ei olnud) – vaja investeerida maalappi, angaari ja eriti seadmetesse. Inimestesse investeerida polnud eriti tarvis, sest jõude passivaid parkunud töökäsi ja siniseid tunkesid meil nõukaaegse pärandina jätkus. Seega mõeldi välja maksusüsteem, mis sellist äri soodustas: süsteemi peamiseks alustalaks oli see, et ettevõtted said tulumaksuvabalt reinvesteerida oma kasumi. Eks raha hakkaski liikuma, hangitigi tootmisliine ja masinaid. Inimeste toimetamine aga maksustati päris krõbedalt – palgad olid väikesed, tööjõukulud olid madalad ja seetõttu sai sinna otsa keevitada mõnuga sotsiaal- ja tulumaksu.

Selline süsteem on meid paarkümmend aastat päris kenasti edasi viinud. Majandus on hästi kasvanud ja investeeringuid on tulnud. Meil ei ole mitte midagi häbeneda – omal ajal sai tehtud õige otsus, mis andis meile konkurentsieelise ja see ka kenasti ära kasutati. Samas on maailm vahepeal muutunud. Nagu ütles targasti meie president: see, mis meid siia on toonud, enam edasi ei vii.