Miks oli vaja Liivest vabaneda?

Liive on oma meeskonnaga käivitanud mitu ambitsioonikat ja julget, kuid ka riskantset investeerimisprojekti: Jordaania, USA põlevkiviväljad, õlitootmise oluline laiendamine, kaabelühendused Soomega. Nii nagu julgele ja ambitsioonikale tegevjuhtkonnale nõukogu ja omaniku nõusolekul kohane.

Samas on viimasel ajal tunda investeerimisriskide realiseerumise tõenäosuse kasvu – õlitootmine ei saa kuidagi kavandatud mahus käima, USA põlevkivi ei sobi olemasolevale tehnoloogiale, Jordaania põlevkivi elektrijaama investeering nõuab suurt omaosalust, Eesti-Soome kaablites on rikked, keevkihtkatelde ehitusvaidlus tõi kaasa suuri kulusid, Eesti Energia kontserni võlgnevus on kasvanud piiripealselt kõrgeks, Aulepa tuulepark ei tööta nii, kuidas kavandatud (hulk tuulikuid on osutunud samahästi kui kasutuskõlbmatuks), Eesti Energia osalus monopoolsusest vabastatud elektriturul väheneb, samas on naaberturgudel turupositsioonide võtmine küllaltki nõrk, karmilt on öeldud Baltimaade elektrituru toimimise kohta, äkiline biomassi põletamise lõpetamine Narva elektrijaamades. Mõneti tõlgendatakse erinevalt investeerimismaterjale, mille on Eesti Energia juhatus nõukogule esitanud.

Laias ühiskondlikus plaanis seostatakse Liivega ka neid aspekte, mis tema tegevusega seotud ei ole, nt rahulolematus turu avanemisest tingitud elektri hinna tõusuga ja selle Eesti tööstuse kasvu piirav mõju, elektri tarbimiskuludest üle poole moodustavad ülekande ja muud kõrvaltasud, taastuvenergia ülemäärane doteerimine, CO2 kvootidega kauplemise tulude pidurdumine. Ühiskonnale pole suudetud selgitada, et Eesti Energia kontserni põhitulu ei tule juba ammu enam elektri tootmisest ja müügist reguleeritud turul, vaid põlevkiviõli müügist vabaturul sh eksportimisel ehk Eesti Energia pole enam ammu elektri-, vaid eelkõige kütusefirma.