Põlevkivi – riigi, mitte ainult ettevõtete huvi

Loomulikult võib väita, et tänane põlevkivi kasutamise maksustamise süsteem ju toimib. Toimib küll, aga kui kaua ja kui edukalt, on juba ise küsimused.

Norras, maailma ühes edukamas fossiilkütuste abil arenenus riigis, mõisteti juba ammu, et naftatööstuse erinevate osapoolte kanda tuleb jätte erinevad riskid. Naftatööstusega paralleele tuues on Eesti põlevkivitööstus kõige sarnasem toornafta rafineerimise äriga – konkreetse fossiilkütuse müügikõlbulikuks muutmiseks on välja ehitatud kapitalimahukas tööstus. Peaaegu eranditult kasutatakse tööstuse omaniku tootluse reguleerimiseks lõpptoote turuhinnast sõltuvat mudelit.

Rakendades täna Eestis kehtivat süsteemi, saavutatakse ühiskonnale väga ebasoovitav lahendus, kus kasumid erastatakse, aga kahjumid sotsialiseeritakse. See pole hea poliitika.

Kui riik tahab põlevkivist teenitavat väärtust kasvatada, tuleb võtta rohkem riske enda kanda. Seetõttu ei saa ka nõustuda TTÜ teadurite Alari Purju ja Kati Kõrbe seisukohaga, et põlevkiviga seotud riske peaksid kandma ettevõtted. 18. novembri Äripäevas ilmunud arvamusloo autorid on unustanud, et põlevkivi on riigi, mitte pelgalt ettevõtete huvi.

Jättes kõik riskid ettevõtetele, tõstab riik põlevkivisektori investeeringute nõutavat tulukust. Teisisõnu, uute investeerimisotsuste tegemiseks on vaja oodata kõrgemat naftahinnaprognoosi, madalamat palgataset või väiksemaid ressursi- ja keskkonnamakse. Kulukomponentides pole ilmselt alanemist oodata ning nii sõltuvadki uued investeeringud Eesti põlevkivitööstusesse eelkõige kõrgetest naftahinnaprognoosidest.

Riik on tahtnud ellu viia riske alandavat ressursi- ja maksupoliitikat, kuid selle käigus on õnnestunud astuda samm hoopiski teises suunas. Täna julgetakse põlevkivisektoris investeerida ainult väga kõrge tootlusega projektidesse, tasuvusajaga 4–5 aastat, mistõttu puudub riigil igasugune kindlus selles osas, millal tööstus täielikult kinni pannakse. Sektorist saadav riigitulu on muudetud väga prognoosimatuks.

Loogiline energia- ja maksupoliitika näeks ette, et riik ei tekita teadlikult määramatust juurde, vaid vastupidi, suurendab investeerimiskindlust strateegiliselt olulistes valdkondades. Riigi huvi peab olema põlevkivist maksimaalselt palju väärtust kätte saada ja seda saab teha tööstusega riske jagades.