Peame mõtlema, kuidas välisabita hakkama saada

Austatud riigikogu esimees, ministrid, ekstsellentsid, ettevõtjad, head külalised!

Rõõm on teid kõiki tervitada kaubanduskoja asutamise aastapäeval, et tähistada sedakorda koja 89. sünnipäeva. Tänase vastuvõtu kohaks on ajalooline Suurgildi hoone, mis on olnud ikka ettevõtjate ja ettevõtlike inimeste kohtumispaigaks. Nii ka täna. Ettevõtlusmaailm ei ole kunagi saanud läbi ilma teadusmaailma toeta ega ka vastupidi. Ettevõtlust toetavad teadusringkonnad ja ülikoolid ning teadusmaailmaga aktiivselt suhtlev ettevõtjaskond on see, mis saab meie majandust paremale järjele aidata. Seda saab teha vaid tihedama suhtlusega, millest tekib ühine arusaam ja teineteisemõistmine. Kuivõrd ka järgmistel aastatel on planeeritud arvestatavaid summasid maksumaksja raha investeerida teadus- ja arendustegevusse, lasub meil ilmselgelt vastutus tagada, et need investeeringud, või vähemasti osa neist, oleksid suunatud ka rakendusuuringuteks. Kuigi baasuuringute ja rakendusuuringute rahastamise vahekorda ei ole senini suudetud hästi paika saada. Pean aga selle vahekorra mõistlikku paika saamist äärmiselt tähtsaks. Olulised on mõlemad, kuid majanduse tänast arengutsüklit arvestades, pean meie arengule hetkel olulisemaks just senisest sihitumat panustamist rakendusuuringute valdkonda ja sellega seotud rahastuse proportsioonide fikseerimist.Kaubanduskoda on olnud ja jääb ka edaspidi apoliitiliseks organisatsiooniks, omamata soovi üht poliitilist jõudu teisele eelistada. Ettevõtjatena hindame loomulikult ideid ja tegevusi, mis kantud liberaalsest maailmavaatest, soovist väärtustada vaba tahet ja loovust ning mitte sellest, kuidas rohkem reguleerida või suurendada riigi sekkumist ettevõtluses või ettevõtluse korraldamises. Aktiivne, loov ja arenev saab olla üksnes selline riik, kus igaühele on jäetud küllaldaselt ruumi otsustada ja vastutada.

Paraku oleme oma senise riikluse arenguga jõudnud sinna faasi, kus eluks tarvilikud põhimõtted on olnud juba mõnda aega tagasi piisavalt täpselt kirja saanud ning edasi saab vaid regulatsioonide detailsust suurendada. Paratamatult viib see aga loovuse ja isemääratlemise vähenemiseni, mis omakorda vähendab igaühe vastutust. Kuid just vabadus ja vastutus on need, mis aitavad meid edasi, mitte aga see, kui ülima detailsusega kõik ära reguleerime.