Me elame taaskord üsna huvitaval ajal – valimised on lähenemas ja järgneva nelja-viie aasta eurotoetusedki vajavad jaotamist. Käib üsna tihe rähklemine – poliitikud lubavad uusi rikkusi, ametnikud, kelle eksistents sõltub välisfinantseerimisest, sikutavad tekki nii, kuis jaksavad, enda poole, et mitte järgnevatel aastatel külma kätte jääda. Üsna selgelt on tunda, kuidas administreerivate tegevuste roll on kasvamas olukorras, kus vaja oleks mõelda välja ja toetada tegevusi, mis võimaldaksid meil välisabi lõppedes iseseisvalt edukamaks saada. Kindlasti ei saa me oluliselt edukamaks seeläbi, kui suurendame ametnike tegevusvaldkondi või loome juurde uusi administreerivaid töökohti. Paraku on oht, et nii läheb, suur. Ühe uue ametniku palgakulu on paraku oluliselt suurem näiteks kui ettevõtjale antav maksimaalne starditoetuse määr. Kui viimasel juhul nõuame ka töökohtade loomist või eksporditegevust, siis mitu lisandväärtust loovat töökohta on võimeline looma üks toetuste jagamist kontrolliv ametnik?
Veidi ka maksude teemal. Täna jääb kohati mulje, et maksudest räägivad kõik ja maksupoliitikast teavad veelgi rohkemad. Õnneks ei luba põhiseadus maksudega seotud küsimust rahvahääletusele panna ning seda kindlal põhjusel. Maksupoliitika on tänases Euroopas üks neid väheseid valdkondi, kus meil on Eestis võimalik ise midagi otsustada. Iseotsustamine tähendab ka vastutust ja otsused nõuavad tarkust ja läbimõeldust. Ühe või teise numbri väljapakkumine on mõttetu ja viitab pigem populismile, kui sellega ei kaasne analüüsi ja eesmärkide vajaduse põhjendust. Üks number ei ole parem kui teine! Osa tarkuse tõstmine pooltühjast taskust teise taskusse ei tekita rikkust juurde, vaid suurendab vaesust. Arvan, et sellise ümbertõstmise üle arutamine tuleks asendada eesmärkide üle arutamisega. Milliseid arenguid soovime muuta ning milline oleks tulemus näiteks 10 aasta perspektiivis? Kui eesmärk on paigas, siis saab arutada ka selle üle, kuidas sinna jõuda. Vastasel juhul tundub kogu aur minevat sihitule rööprähklemisele.
Soovitan põhiseadusega tutvumist kindlasti ka kõigile poliitikutele – nii juba staažikatele olijatele kui ka verivärsketele poliitareenile pürgijatele. Meie omariikluse alusdokument väärib seda. Meie riik kohustab meid arutlema selle üle, kuidas tagame põhiseaduse preambulas kirja pandud väärtuste säilimise. Kas kohustab see meid mõtlema välja üha uusi regulatsioone, reglementeerima võimalikult täpselt käitumisjuhiseid, püüdlema selle poole, et ka kõik teoreetilised ohud saaksid seadustega ammendavalt maandatud või on meil ka olulisemaid küsimusi, millest omariiklus sõltub?
Kutsun üles otsima poliitilist üksmeelt järgneval poolaastal vähemalt kahes küsimuses. Esiteks, kuidas tagada järgneva põlvkonna hariduse kõrgem kvaliteet kõikjal Eestis? Sealhulgas, milline on meie ootustele ja võimalustele kõige paremini vastav koolivõrk, õpetajate ja õpilaste suhe erinevatel kooliastmetel, õpetajate kvaliteet ja staatus ühiskonnas ning meetmed, kuidas õpetame inimesi õppima. Analüüse on tehtud piisavalt, uuringuid samuti, järgmised kohalikud valimised on veel kaugel. Viimane aeg on otsustada ja ellu viia.
Teine ja veelgi kontseptuaalsem teema, ilma millele vastust andmata ei ole võimalik tagada neid samu põhiseaduse väärtusi, on lihtsasti kokku võetav küsimusse – millist riiki me soovime ja jaksame endale lubada? Just, millist riiki suudame ise üleval pidada ja kui palju oleme selleks nõus panustama. Ja seda ilma välise abita, mis laseb meil täna veel üsna mugavalt jätkata, mõtlemata, kuidas ise rohkem teenida. Kui last aitab majanduslikult otstarbekalt kulutama ja vastutustundlikumalt käituma suunata see, kui ta teab, et vanemad enne järgmist kuud taskuraha juurde ei anna, siis sama põhimõtet peaksime kasutama ka riigi kujundamisel. Kuidas saame ise hakkama sellega, mis meil on ja ilma selleta, mida meil endal ei ole. Mis sest, et suur hulk inimesi peabki mõistlikuks, et keegi teine tuleb ja aitab ja annab ikka juurde või ümber jagab, kui endal enam kulutada ei ole.
See ei ole jätkusuutlik ega vastutustundlik käitumine. Kuid just vastutustunnet on meil vaja kasvatada kõige selle osas, mida teeme või tegemata jätame. Sihitu rööprähklemine, uute asendustegevuste väljamõtlemine ja õhinaga elluviimine ning teki üksteiselt ära sikutamine meid ei aita – aitab targalt läbimõeldud ja ühtne eesmärkide elluviimine. Seda ühtsust ootaksime nende, meie riikluse säilimise seisukohalt raskete, teemade lahendamisel nii poliitikutelt, akadeemilistelt ringkondadelt, kui ka ettevõtjailt ja vabakonnalt. Nii-öelda koalitsioonilepe võiks siin sündida juba enne valimisi. Need ei ole teemad, mille autorsuse pärast peaks võitlema.
Kõne kaubanduskoja 89. aastapäeval
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Juulis lisandus 4 üürnikku
Riias arendatav Preses Nama Kvartālsi ärikeskusega lisandus ainuüksi juulis neli uut üürnikku. Uute tulijate seas on digitaalse kasutajakogemuse disainiga tegeleva ettevõtte kontor ning mitu teenusepakkujat – pilatese stuudio, kohvik ja lõunasöögirestoran. Esimesed üürnikud kolivad keskusesse juba 2027. aasta jaanuaris.