Kaevandamise püsitasu ei soosi jätkusuutlikkust

Põlevkivist toodetav elekter hoiab töös meie elektriseadmed ja -süsteemid; looduslikke ehitusmaterjale (paekivi, kruus, liiv) vajame iga-aastaselt meie teedevõrgu arendamiseks ja hooldamiseks ning muu ehitustegevuse tarbeks. Lisaks juba nimetatud Eesti maavaradele kasutame veel agaralt turbast ja savist tehtud tooteid. Üha enam kasutame oma elustiili kujundamisel ka teiste rahvaste maapõuerikkusi. Piirates kodumaist maavarade kaevandamist ja uurimist, ongi meie elustiili alusmüüriks saamas teiste riikide loodusvarade kasutamine.

Eestis levib jõuliselt arusaam, et kaevandamise keskkonnamõju vähendamiseks peab kaevandamisprotsess toimuma võimalikult lühikese aja jooksul. See ei ole loogiline. Säästlik maavarakasutus eeldaks, et juba avatud karjääris peab maavara jätkuma võimalikult pikaks ajaks. Kui piirkond jääb ilma optimaalse varustuseta, siis tuleb hakata uut karjääri rajama või piirkonda varustama hoopis kaugemal asuva materjaliga, millega kaasnevad uued, sarnased või veel laialdasemad keskkonnamõjud.

Arvestada tuleb ka asjaoluga, et materjal mäeeraldistes on erineva kvaliteediga. Maavara säästlik kaevandamine aga eeldab materjali eesmärgipärast kasutamist. Näiteks on teedeehitusel kasutatava muldkeha ja dreenkihi kohta sedavõrd erinevad nõuded, et materjali tuleb hankida erinevatest karjääridest. Karjääride arvu piiramine ja maavara kiire ammendamise nõue tähendab tegelikult säästlikust maavarakasutusest loobumist ja ehitustegevuse takistamist. On ka täiesti ebaloogiline, et vaid ala võimalikult kiire korrastamise eesmärgil tühjendatakse karjäär kaugete vedudega. Nii võib piirkonniti maavara hind hoopis tõusta, sest veokaugus pikeneb ja toob kaasa märgatavalt ulatuslikuma keskkonnamõju.

Karistatakse kaevandajat. Keskkonnaministeeriumi ja ettevõtjate vahel on kavatsus muuta kaevandamisõiguse tasu senist arvestamist suurt vastasseisu põhjustanud. Ministeeriumi arvates ei ole õige, et kaevandamisõiguse tasu suurus oleneb ainult kaevandatud varu hulgast. Kavandatava kaheosalise kaevandamistasu näol karistatakse aga kaevandajat selle eest, et tarbijaid pole, kuid milles kaevandaja süüdi on.

Väidetavalt oli 2013. aastal selliseid karjääre, kus kaevandamist ei ole viie aasta jooksul toimunud, kolmandik. On tõsi, et ehitusobjektidest kaugemal olevad karjäärid ei ole avatud ja ka ettevalmistavaid töid on tehtud vaid väikesel alal.

Näiteks Kalevi liivamaardlal asuv Kalevi liivakarjäär Jõgeva maakonnas sai kaevandamise loa 2004. aastal. „Kuritegelik” kaevandaja avas karjääri alles 2011. aastal, kui karjääri vahetusse lähedusse hakati ehitama Kaarepere viadukti ja liiklussõlme. 2011. ja 2012. aastal kaevandati selle tarbeks 320 000 kuupmeetrit liiva. Selles, et maavara ei tarbitud kuus aastat, ei saa süüdistada arendajat. Kui puudub tarbimine, siis ei saa mitte keegi oma kaupa müüa.

Valmisolek kaob. Kaheosalise maksu rakendamine tähendab tegelikult seda, et piirkonniti kaob valmisolek ehitustegevuseks, sest paljud kaevandajad peavad maavara nõudluse madalseisu perioodil oma mäeeraldistest loobuma. Iga-aastane riigi maal asuva maavara kompensatsioon suurendab tarbimise puudumisel summaarset keskkonnatasu oluliselt.

Väidetakse, et mittekaevandamine pärsib konkurentsi ettevõtete vahel ja suurendab vastuolusid kohaliku elanikkonnaga. Nimelt kaevandatakse loas märgitud aastasest keskmisest kaevandamise mahust keskmiselt vaid 30%. Kuid kuidas siis kaevandada, kui piirkonnas pole aeg-ajalt nõudlust maavara järele? Millisest konkurentsist me sellises olukorras räägime? Millest tulenevad vastuolud kohaliku elanikkonnaga, kui karjääris ei toimu midagi, on täielik vaikus? On lihtsalt valmisolek ajaks, kui tekib tarbimine. Millist keskkonnamõju ministeerium siin näeb, kui metsas „tukub” avatud või seni avamata liiva- või kruusakarjäär?