Kuna avaliku sektori hooned peavad muutunud nõuetele vastama juba 2019. aastast, siis tagasi arvutades jõuamegi tulemuseni, et täna uut hoonet kavandama hakates tuleb kohe arvestada, et see peaks vastama liginullenergiahoone tasemele. Liginullenergiahoone tähendab aga A-energiatõhususe klassi, mis seab päris olulisi piiranguid hoone arhitektuurile ning konstruktsioonidele ja suhteliselt kõrgeid nõudmisi hoone tehnilisele lahendusele. Näiteks oleks hea, kui hoonekarp oleks n-ö optimaalse kujuga ning suurem osa aknaid oleks hoone lõunaküljel. A-energiaklassi saavutamine eeldab samuti, et osa vajaminevast energiast toodetakse krundil või selle lähedal. See omakorda tähendab päikesepaneele või tuulegeneraatoreid. Kas täna uute hoonete ideekonkurssidel sellega arvestatakse – vaevalt.
Riskikoht on ka avaliku sektori tellijate kompetents projekteerimis- ja ehitustööde tellimisel. On tohutu vahe, kas töid tellib selleks spetsialiseerunud keskus, kes teeb seda igapäevatööna, on võimeline kiirelt ja paindlikult tehtud vigadest õppima ning oma tegevust korrigeerima – või on projekti tellija omavalitsus, kel tingituna oma kleenukesest eelarvest on võimalik tellida üks hoone viie aasta jooksul. Viimase nõrkust kasutatakse tahes-tahtmata ära ning tulemus on ettearvamatu. Seega on hädavajalik, et tellimine koonduks professionaalsesse kompetentsikeskusesse, olgu selleks siis RKAS või mõni muu projektide ja ehituse tellimisele spetsialiseerunud asutus.
Risk seisneb ka selles, kui asume uuenenud nõudeid täitma ülitäpselt ja vaid tehnilistest parameetritest lähtudes. Energiatõhususest tulenev rahaline kokkuhoid on suhteliselt kergesti mõõdetav, kuid ei pruugi peegeldada hoone lõppkasutaja mugavuse suurenemist. Peaksime ikkagi arvestama, mis laiuskraadil me elame ja mis on põhjamaa inimese jaoks tähtsam – kas talvisel ajal küttekuludelt võidetud mõnikümmend eurot või avaramast aknast sisse kiirgav päikesevalgus, mis laeb sisemisi patareisid. Samuti peame leidma tasakaalu hoonete arhitektuuri ja esteetika ning energiatõhususe mõttes optimaalse hoonekarbi vahel. Teatud puhkudel on viimane ka õigustatud, kuid peatänava ääres paikneva esindushoone kavandamisel peaks eelkõige lähtuma laiemast avalikust huvist ja linnapildist kui tervikust.
Selleks, et üleminek toimuks valutult, peaks praegu töös olema juba oluliselt enam pilootprojekte, mille vigadest oleks võimalik õppida ja neid vältida, enne kui uus standard on juba kohustuslik. Vastasel juhul on meie maksumaksjatel võimalik mitmekordselt kinni maksta projekteerijate õpiraha avaliku sektori hoonete projekteerimisel. Selleks ajaks, kui kord erasektori kätte jõuab, on projekteerijad juba kogemused omandanud ning ilmselt õnnestub ka alguses tehtavaid vigu vältida. Ja neid vigu tuleb paratamatult.
On oluline, et enne kui Eesti kehtestab siseriiklikud energiatõhususe eesmärgid, toimuks sisemine arutelu ja kokkulepe kõigi turuosaliste vahel selles, mida me teeme ja mida mitte. Latt on kõrgele seatud. Euroopa Liidu antud suund on iseenesest õige, aga meil peab jätkuma tarkust ja julgust valida ise endale sobiv jooksutempo ning vajadusel taotleda pikemat üleminekuaega.
Seotud lood
Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) avab 27. augustil kaugkütte soojustorustike uuendamise taotlusvooru. Kolmanda taotlusvooru eelarve on 979 000 eurot ning taotlusi saab esitada kuni 7. oktoobrini 2026. Toetuse eesmärk on muuta kaugküttesüsteemid energiasäästlikumaks ning vähendada õhku paiskuvate saasteainete hulka.