Lööge nõrgemaid, nad ei hakka vastu!

Töötaja palgatakse vastavalt sellele, missugune on tema poolt tehtava töö väärtus. Kui see väärtus on suurem, kui tööandja parasjagu maksab, siis saab julgelt astuda mõne teise tööandja juurde, kes maksab nii palju, kui on tehtava töö tegelik väärtus. Kõrgema palga saamiseks on vajalikud töötajate oskuste paranemine ning suurem kogemus, mis tõstavad tehtava töö väärtust (tootlikkust).

Aga „inimene“ ja „elamisväärne palk“? Kena. Millegipärast on poliitikute poolt moka peale määritav mesi ja „kaastunne“ toonud kaasa selle, et tööjõu n-ö kõige odavam (ja kõige haavatavam) osa on üha enam tööturult kõrvaldatud ning sunnitud niisama istuma. Lõuna-Euroopa hiiglaslik noorte tööpuudus on selle kohta ideaalilähedane näide.

Miinimumpalk on teatud osa tööjõust lihtsalt tööturult välja tõuganud, sest paraku suur osa kirjeldatud tööjõust ei ole praeguses karmistuva globaalse konkurentsi keskkonnas seda kehtestatud miinimumpalka lihtsalt väärt. Ka ei teki niisama istuval tööjõul erilisi eeldusi oma positsiooni parandamiseks tööturul ? kas või näiteks kogemuse omandamise ja/või kasvatamise näol.

Üks põnev huvigrupp on miinimumpalga kontekstis ametiühingud, kellele meeldib samuti „elamisväärse palga“ egiidi all tegutsedes tõrjuda teadlikult tööturu kõige nõrgemad osalised konkurentsist välja ja seega oma liikmetele rohkem tegevust genereerida. Oluline on siinjuures mõista, et ametiühinguliikmete endi jaoks pole miinimumpalk eluliselt oluline teema, sest enamik neist saab sellest kõrgemat palka.

Kolmas tasand on ettevõtlus, kus miinimumpalk seab ühele sisendile konkreetse väärtuse. Kui see tõuseb, siis toob see kaasa muutused kogu süsteemis. Lihtsaim muutus on see, et järk-järgult kasvav miinimumpalk toob kaasa töötajate arvu vähendamise ja rohkem tööd neile, kes ettevõttesse alles jäävad. Seega toimub iseregulatsioon, kus ikkagi (sic !) tähendab kõrgem palk ka kõrgemat tootlikkust. Osa ettevõtteid ei ela muidugi seda ühe sisendi kasvu ka üle. See tähendab, et „meil pole selliseid ettevõtteid vajagi“ on võrdne hüüatusega, et „tööturu kõige haavatavam osa võiks rohtu süüa“.

Seega miinimumpalk on miski, mis tõrjub tööturult välja selle osa tööjõust, keda see just kõige enam kaitsma peaks. Vaatamata nõukogude pärandile on tõenäoline, et ka meil inimesed üldiselt siiski tahavad tööd teha ning on töötades õnnelikumad kui töötuna. Töötuna on palk null, olgu miinimumpalk kui kõrge tahes. Arvestades asjaolu, et inimesed soovivad tööd teha, tuleb ära märkida, et ilma miinimumpalga regulatsioonita (sh arenenud) riikides on ajalooliselt olnud olukord tööhõivega dramaatiliselt parem ehk tööpuudus oluliselt madalam.

Käesolev lugu on mõistagi taotluslikult provokatiivne. Tegelikult tahan ka mina, et meie siinsel maalapil saaksid inimesed elamisväärset palka. Ilma jutumärkideta. Selle saavutamiseks peaks diskussioon olema aga kuskil hoopis mujal kui miinimumpalga juures. Esimese asjana tasuks aga unustada idee sellest, et keegi suudab mingi dekreediga inimeste elu paremaks teha. See mõtteviis on tõeline mugavustsoon.